:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2012/01/11/909148t1haab5.jpg)
Aasta kolmandal päeval sain kümneminutise vahega kaks pakkumist kommenteerida Iraani sõjakuse kasvu. Kuna jälgin sündmuskoldeid iga päev, pidin mõlemalt küsima: ”Kas juhtus midagi erakorralist?“ Ei juhtunudki midagi. Et aga meie teemakorraldusi jagavad toimetajad jälgivad üksnes ühest keskusest tulevat juttu, sai kõik paari minutiga selgeks.
Asi on selles, et Iraagist ja Afganistanist lahkuv – mehine otsus USA mustanahaliselt presidendilt – Barack Obama valitsus vajab alanud valimiskampaania tõttu kohta püsiva sõjakuse näitamiseks ja selleks on taas Iraan. Täpsemalt: Iraani väidetav tuumarelvastusprogramm.
On teinegi põhjus Iraani suunas käratseda. Obama lükkas küll Iisraeli ja USA juudi lobitöö survel Palestiina riigi loomise edasi, ent džinni pudelisse tagasi ei saadud. Palestiinlased toimetavad julgelt edasi, võidavad uusi toetajaid – tulemused, mida püütakse varjata neist rääkimata jättes ja Iraani teemat esiplaanile tõugates. Teema peakäsitlejad on USA presidendikandidaadid, kes ühelgi kohtumisel ei pääse vastavatest küsimustest. Ja kuigi USA presidendirallile ei tasuks enne aprilli-maid erilist tähelepanu pöörata, on see valitsustest kui propaganda suunajatest tulenevalt peaaegu sundteema paljudele väikeriikidele. Kuid mõnus väljapääs suurriikidele, sest heietades (USA vabariiklaste kõrval paistab erilise innukusega silma Nicolas Sarkozy) Iraani ümber, pole aega arutleda näiteks Euroopa Liidu tuleviku, võlakriisi, pankade kontrollimise ega muu tohutult olulisema üle.
Iraan pole ju Liibüa või Georgia, mida suurriigid võivad kergesti sõjalisele survele allutada või isegi avalikult okupeerida. Iraan on keskmise kaliibriga suurriik, mille ümbrus pole kõrvutatav juba mainitud kahe viimaste aastate väljast toetatud kodusõja või puhtalt välisagressiooni ohvriga. Enamgi, Iraan on suutnud luua toimivad suhted oma naabrite, eeskätt Türgi ja seljatagustega.
2. jaanuaril välistas Hiina järjekordselt igasuguse jõu kasutamise Iraani vastu. 5. jaanuaril aga helistas Iraani president Mahmoud Ahmadinejad Dmitri Medvedevile, kes kinnitas Venemaa jätkuvat kurssi Iraani probleemide rahumeelsele lahendamisele. 23. detsembril väisas Ahmadinejad oma teist naabrit Armeeniat, mis teadu on Moskva strateegiline liitlane kõnealuses kandis.
Kujutada nüüd, et USA või Iisrael söandaks Iraanile kallale minna, on selge ülepakkumine. Presidendivalimiste aastal Ühendriigid ei riski. Seda enam Iraanis, kus USA luureüksus aprillis 1980 üritas efektset pantvangide vabastamise operatsiooni, mille ootamatu liivatorm põrmustas. Ühtaegu purunesid toonase riskile läinud presidendi Jimmy Carteri tagasivalimise lootused.
Iraani trump on asjaolu, et augustis toimub Teheranis mitteühinemisliikumise (Non-aligned Movement = NAM) tippkohtumine. See lääne meedias vähe või üldse mitte mainitav organisatsioon ühendab 118 riiki, liikumise asutasid 1961. aastal legendaarsed sõjaliste blokkide vastased Josip Broz-Tito, Jawaharlal Nehru, Gamal Abdel Nasser. NAMi tippkohtumist ettevalmistavad ministrite kohtumised on iga kahe kuu tagant ja kujutada ette musta stsenaariumi sündi 118 riigi vastu ...
USA vabariiklaste, Sarkozy ja teiste taganttorkijast Iisraelist võib aru saada: aeg töötab tema põikpäise poliitika vastu. Palestiinlased loobusid väljareklaamitud kohtumisest, sest juudid ehitavad okupeeritud aladel edasi. Samal ajal kinnitas kolmas hääletusvoor Egiptuses, et seal tulevad võimule moslemivennad. Neil on suurim fraktsioon Jordaania parlamendis ja kui Bashar al-Assad Süürias kukub, on moslemivennad sealgi võimul. Seega on Iisraeli naabrus taas niisama ebakindel kui 1967. aastal. Isegi enam, sest liikumine Hamas, mida EL tunnustas enne 2006. aasta valimisi, et seejärel võitja tunnustamata jätta, kuulutas enda avalikult moslemivendade kogukonda kuuluvaks.
Enne oli lääne avalik soosik Fatah nõustunud minema mais 2012 valimistele Hamasiga. Hamasi liider Gazas Ismail Haniyeh tegi aga läinud nädalal visiidi Istanbuli. See on kindel märk, et peagi läheb Türgi peaminister Tayyp Erdogan vastukülaskäigule Gazasse (kus, tuletan meelde, käis mullu Islandi välisministergi). Nii et jälgigem Iraani asemel pigem temast lõunas toimuvat: sealt tuleb rohkem uudiseid kui propagandat.