:format(webp)/nginx/o/2020/06/05/13137940t1h099b.jpg)
Pärnu maakonnas on nimekirjas vähemalt kümme last, kellest osa on üle elanud vanemate lahutuse või lähedase kaotuse, mõnel ei ole vanemaid, mõnda kiusatakse koolis, aga teisel pole ühtegi tõelist sõpra või ei oska ta sõprussuhteid luua ega hoida. Kõik nad vajaksid oma ellu täiskasvanud mentorit, kes kokkulepitud aja jooksul oleks nii sõber, eeskuju kui ärakuulaja.
Pärnus ja Pärnumaal on juba 2001. aastast toiminud programm “Vanem vend, vanem õde” (VVVÕ), mis eri muredega lapsed usaldusväärse ja eeskujuliku täiskasvanuga kokku viib. Aga ka kõige parema tahtmise korral jääb selliseid täiskasvanuid puudu.
VVVÕ Pärnu koordinaator Ulvi Nõmm selgitab, et tegelikult on sõpra vajavaid lapsi tõenäoliselt rohkemgi, kuid kuni nimekiri ei kahane, sinna nimesid ei lisata. “Ühel aastal, kui me Pärnu kolledžis end tutvustasime, tuli korraga terve kursus, 12 noort,” räägib Nõmm ja lisab, et otse loomulikult kõikidest huvilistest vanemaid õdesid-vendi ei saanud. “Palju on neidki, kes mõtlevad ringi: lubavad tulla, aga ei tule.”
Lapsed jõuavad VVVÕ programmi eri teid pidi. Osast annab märku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, leidub lapsevanemaid, kes pöörduvad ise. Ja on niisuguseid lapsi, kes on endale vanemat õde-venda otsima tulnud, kuna sõbral on selline suurem sõber olnud. Samuti märkavad ja annavad Nõmmele teada kooli tugispetsialistid, õpetajad, perede tugiisikud.
Väga pika ajalooga, praeguseks Ameerika suurim noorte mentorlusprogramm sai portaali learningtogive.org andmetel alguse juba 1904. aastal New Yorgis. Sealne kohtusekretär Ernest Counter pöördus ühe kiriku meesteklubi liikmete poole palvega, et nad hakkaksid vabatahtlikult igaüks eeskujuks ühele probleemsele noormehele, kes pidevalt oma kuritegude tõttu kohtusse satub. Mees uskus, et klubi liikmed suudavad poisid probleemidest eemale juhtida.
Oluline on õppida oma nooremat õde-venda aktsepteerima täpselt sellisena, nagu ta on, ja toetada teda sellest hoolimata ja just sellepärast.
Triinu Loorents
Nõmm tõi esile, et paljudel lastel on küll nii-öelda mängusõbrad internetis, kuid vaja oleks päris sõpra. Teinekord on laps endasse tõmbunud ega soovi oma mõtteid ja probleeme lapsevanematega arutada. Selliste laste kohta koostab Nõmm ankeedi, kus kirjas olulisem, mis vanema õe-venna kandidaati sobiva väikese sõbra leidmisel aitab. Loomulikult ei pääse inimesed tänavalt niisama noorele mentoriks, vaid enne tehakse taustauuring, intervjuu ja läbitakse koolitus.
Just täpselt niimoodi, laste ankeete lugedes, leidis 2010. aastal endale noorema õe toona Tartu ülikooli Pärnu kolledžis sotsiaaltöö eriala õppinud Sirli Seegar. “Tüdrukul, kellest sai minu õde, olid raskused teatud õppeainetes, samal ajal kui need ained olid just minu tugevad küljed. Mõtlesin, et saan teda aidata,” meenutab Seegar. Temast sai eeskuju toona 14aastasele Pärnu pereabikeskuses elanud tüdrukule, keda vanemad ei kasvatanud.
:format(webp)/nginx/o/2020/06/05/13137941t1h0309.jpg)
Vanem õde kinnitab, et omavahel suheldakse siiani, kuigi ametlikult kestab vanema õe-venna leping aasta. Koos käidi nii pereabikeskuse korraldatud ühisüritustel kui kohtuti kahekesi, et veeta aega kinos, niisama jalutada ja juttu rääkida või külastada veekeskust.
“Ta vajas eeskuju. Kui pole toetavat perekonda, võib teinekord olla abi tarvis oma kitsast sõprade ringist väljapoole jäävate inimestega suhtlemisel,” arutleb Seegar, kel õnnestus enda sõnutsi hurjutamata panna neiu mõtlema tuleviku ja edasiõppimise peale, aga kasvatada enesekindlustki.
2015. aastal veebruaris kolis Ameerikast Pärnusse tagasi Triinu Loorents ja asus tööd otsima. “Sõbrad olid veidi kaugeks jäänud ja tundsin end üksikuna,” tõdeb ta ja lisab, et saatis vabatahtlikke vajava kuulutuse peale oma CV.
“Tundsin vestlusel, et mind oodatakse ja minu abi vajatakse siin,” mäletab naine, kes kohe endale nooremat õde ei saanudki, sest tollal polnud ühtegi abivajajat. Küll sai ta pereabikeskuse lapsi koolitükkides järele aidata ja inglise keele tunde anda. Temagi on mõne aja pärast leitud noorema õega väga heades sõbrasuhetes tänini. “Üheaastasest lepingust on välja kasvanud viieaastane suhe. Saame siiani kokku ja ta on mulle nagu päris pereliige,” tunnistab Loorents.
Lepinguperioodi jooksul püüti iga kord midagi erinevat koos kogeda, näiteks käidi karti sõitmas, kohvikus söömas või niisama üheskoos jalutamas ja juttu ajamas. “Meie suhte alguses oli noorem õde väga vaikne ja tagasihoidlik. Vastas igale küsimusele “ma ei tea”,” räägib Loorents, kes soovis, et tüdruk ise meelepärast tegevust välja pakuks ja otsuseid langetama õpiks. Poolteise aastaga sinnamaani jõuti.
Loorentsi sõnutsi annab projektis kaasalöömine kogemusi; õpetab, kuidas käia ümber noorte inimeste ja neil ettetulevate olukordadega, kuidas suhelda noorte vanematega nii, et nemad end ebamugavalt ei tunneks. Tähtis on seegi, et noortel avaneb õdede-vendade üritustel võimalus luua sõprussuhteid eakaaslastega, nõnda et tekivad sõpruskonnad.
“Ma arvan, et ma olen siit saanud palju rohkem, kui ma ise tajun,” rõhutab Loorents ja täiendab: “Kogemus on olnud tore ja mul on olnud võimalus näha, kuidas lapsest kasvab neiu.”
Oma kogetule tuginedes nimetab Loorents, et kõige raskem on olnud ennast veenda: “mina ei ole noorema õe kasvataja ja õpetaja ja mina ei saa isiklikult võtta neid valikuid ja otsuseid, mida ta teeb”. “Oluline on õppida oma nooremat õde-venda aktsepteerima täpselt sellisena, nagu ta on, ja toetada teda sellest hoolimata ja just sellepärast.”
/nginx/o/2020/04/09/13047835t1hd737.jpg)