Juhtkiri: Ärme unusta inimest!

Relv. Pilt on illustratiivne. Foto: Ove Maidla

Tunneme südamest kaasa hukkunute ja kannatanute lähedastele, samuti oleme mõtteis Lihula kandi inimestega, keda juhtunu puudutas. Pole kahtlustki, et laupäeva hilisõhtul toimunu ­kõigutab terve kogukonna turvatunnet. See šokeeris kogu Pärnumaad, Eestit.

Juba esimese ehmatuse ajal algas arutelu relvalubade andmise üle. Pärnu Postimees kirjutas teemast paar kuud tagasi. Ametnikud avaldasid juba toona muret, et relvaloa saavad need, kes seda ei peaks. Nõelateravik osutas arstitõendite kergekäelisele väljastamisele. “Meenub olukord, kus äsja väljastatud tervisetõendiga inimene oli samal ajal arvel psühhiaatriahaiglas,” oli Pärnu politseijaoskonna juhtivmenetleja Kristi Laas avameelne.

Sellele leheveergudel probleemi esiletõstmisele reaktsiooni ei järgnenud. Kahjuks. Pärast ­kahe inimelu kaotust, laste haavamist, ulatuslikku tulevahetust politseiga asuti kiiresti probleemi lahendama. Eile esines siseminister Mart Helme avalikkuse ees teatega, et relva saamise tingi­musi karmistatakse. Pikeneb nimekiri puhkudest, mille korral relvaloa saamine on välistatud. Hoolitsetakse selle eest, et kantud karistust ei tõlgendataks olematuna. Kindlustatakse, et alkohoolik, narkomaan ja psüühiliste probleemidega ini­mene ei saaks luba relva omada. Kaotatakse olukord, kus tervisetõend on vaid formaalne. Muu hulgas: inimene ei saa ise valida endale sobivat psühhiaatrit, suunab perearst. Helme sõnutsi on siht kaotada silma kinnipigistamine, onupojapoliitika.

Ei taha uskuda, et märtsis ajakirjanikega rääkinud politseiametnik hoidis mure relvalubade suhtes vaid endale, et sellest ei teadnud politsei- ja piirivalveametis (PPA) ega siseministeerumis mitte keegi.

Pärnu Postimees pooldab igati tekkinud arutelu, kuid on kahetsusväärne, et selleni jõuti alles pärast traagilisi sündmusi. Ei taha uskuda, et märtsis aja­kirjanikega rääkinud politseiametnik hoidis mure relvalubade suhtes vaid endale, et sellest ei teadnud politsei- ja piirivalveametis (PPA) ega siseministeerumis keegi.

Me sooviks väga, et oma valdkonda tundvaid spetsialiste ja nende muresid võetaks tõsiselt. Et probleemide teadvustamiseks poleks vaja šokeerivaid sündmusi. Oleme siin Pärnumaal seda tundnud ju varemgi: pikalt käsitlesime noortekampade teemat. Siis toimus teismelise surmaga lõppenud peksmine. Nüüd panustame noorsootöösse.

Üleriigilise arutelu kõrval on tähtis kogukondki. PPA juht Elmar Vaher ja Mart Helme andsid eile koos selge sõnumi, et Lihula-suuruste asulate politseinikega mehitamine pole riigile praegu jõukohane. Lahendus üks auto ja kaks politseinikku viiks riigikassast aastas 37 miljonit eurot. Liiga kallis!

Ei Vaher ega Helme soovinud panna kaalukausile seda summat ega inimelu hinda, seda ei soovi teha Pärnu Postimeeski. Siit võiks kooruda hoopis laiem mõttekoht. Kas me tahame, et elu oleks elamisväärne ja ehk atraktiivnegi väljaspool suuri keskusi? Kui jah, siis milliseid tingimusi on selleks tarvis? Turvalisus liigitub põhi­vajaduste sekka.

Teame, et Lääneranna vallavalitsus kaasab kogukonna raskel ajal toetamiseks spetsialiste, kes oskavad kergendada kriisist ülesaamist. Turvalise kodukandi tunde taasloomine on tähtis. Niisama oluline on aga see, et kohalikud ise pakuksid üksteisele inimlikku tuge. Ärme pea siis paljuks toetavat sõna või mõnd lohutavat tegu!