Pastorid: Inimesel peab olema võimalus kahetseda ja vigadest õppida

Risto Tamm ja Joosep Tammo leiavad, et inimesed lükkavad eemale või lausa hävitavad endast erinevat. Tamme hinnangul tuleb andestada ja mõista, et teine ini­mene ei ole mina. Tammo täiendab, öeldes, et taeva all on kõik võrdsed. Foto: Mailiis Ollino

Miks kiu­satakse, alandatakse, häbista­takse või vihatakse kaasinimest? On see meisse kodeeritud, et omasugune on sõber ja teistsugune on vaenlane? Võib-olla tuleneb see ajaloost, kasvukeskkonnast või inimestest? ­Enda lahterdamine vanuse, soo, rassi, usu, seksuaalsuse, füüsilise ja vaimse tervise ning rahvuse järgi on identiteedi määratlemisel paratamatu.

Meie kandi pastorid, Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi filosoofiaõpetaja Joosep Tammo ja usundilugu andev Risto Tamm leiavad, et kui ühiskonnas või meil endal on probleem, otsime süüdlast. Seda tehti koroonaviiruse ajal ja tehakse praegugi, kui USAs jätkub rassismivastane võitlus. Tihti saab märgi külge inimene, kes meist erineb.

Õpetajad arutlevad, mida tähendab pandeemia, kas muusik Daniel Levil oli põhjust näosaates musta­nahaliseks kehastumise pärast avalikult vabandust paluda, kus peitub kurja juur ja kas ühe inimese elu on väärt vähem kui teise oma?

Rääkides tänavusest aastast, viirusest, mässudest, maailmavaatelistest sõge­lemistest ja kõige järel­mõjust, millistelt mõtetelt olete end tabanud?

Joosep Tammo: Saan varsti 70. Olen mõelnud, et inimese elus on paar–kolm erakordset sündmust, mis tema väljakujunenud maailmapilti korralikult raputavad. Mulle oli esimene Nõukogude Liidu varisemine ja teine nüüd, kui terve maailm pandi ­sõna otseses mõttes pausile. Mõtled, mis toimub? Kas samad väärtused püsivad?

Lapsepõlves, nõukogude ajal oli kuklas kogu aeg ­õpetatud hirm, et tuleb ­tuumasõda. Märkasin, et minus oli mingi kriisi või ­katastroofi ootus.

Risto Tamm

Risto Tamm: Lapsepõlves, nõukogude ajal oli kogu aeg kuklas õpetatud hirm, et tuleb tuumasõda. Märkasin, et minus oli mingi kriisi või katastroofi ootus. Selline aasta ongi veider: üllatav, ehmatav ja imelik, sest see oodatud kriis oli hoopis viirus. Olin tänulik, et korraga vabanes perele aega, mida enne pidin vaban­dades võtma. Tuttavatelt kuulsin sama. Samuti on erakordse aja tunne. Mis on loo tagajärg? Ei tea. See võib avaneda kümnete või sadade aastate pärast. Kas meie üldse näeme seda?

Kui mõelda raamidest välja, kas sündmus nagu pandeemia tuleb põhjusega? Kuna olime jõudnud mingit sorti kriisi – inimestel on tohutu kiire, kliima soojeneb, loodus laguneb siit ja sealt –, kas Maa märkab justkui ise, et on aeg puhastuda?

Tamm: Mul tekkis paralleel hüäänidega. Neil puudub looduslik vaenlane ja ainus, mis nende populatsiooni reguleerib, on viirus. Neid ei söö keegi, aga nad on ise kiskjad ja väga nutikad. Viirus on ulatuslik bioloogiline protsess, mille kohta puudub meil praegu ratsionaalne selgitus. Võib-olla on see bioloogiline maa­ilma eneseregulatsiooni mehhanism, mis käivitus.

Elame teadusajastul: maailm on kui lahtine leht. Teisalt on maailm suur müsteerium. Olen jõudnud arusaamale, et Jumal lõi sellise maailma, ­mida iga põlvkond peab mingis mõttes uuesti avastama. Maailm ei ole ühelegi põlvkonnale lõpuni lahti.