Suure pere ema Pärna Liisa ­korraldas Kihnu ­lennujaama tööd

“Ma ei ole mingisugust kuulsust tundnud, isegi veel elutööpreemia antakse,” ütleb Pärna Liisa kui Kihnu valla elutööpreemia laureaat kodutalu õues istudes. Foto: Urmas Luik

Pärna Liisa on nii särava silmavaatega, nagu polekski tal 82 aastat turjal. Istume vana õunapuu varjus, kukk kireb, linnud sooloesinevad ja põngerjas lükkab kiigele hoogu. Liisa tütar Veronika Tšetšin jätab kartulite koorimise pooleli ja tuleb juturingi emaga, kelle teened Kihnu saare ja mandri vahelise ühenduse pidamise, pärandi säilitamise ning järeltulevatele põlvedele edasiandmise eest on nii suured, et vald tänas Pärna Liisat elutööpreemiaga.

Ontlikult lõua all sõlme seotud rätik piirab nägu, millest kiirgab sellist soojust, nagu seda jagub mammal, kellel on viis last, 12 lapselast, 16 lapselapselast ja lähiajal lisandub neljandasse ­põlve veel kaks. Seda arvab Pärna Liisa ehk mandrikeeles Liisa Nazarova oma elutööks, sest Kihnus pole talle vastu panna kedagi, kellel oleks niisugune hulk järeltulijaid. Tema sünnipäeval täidab õue vähemalt 60 lähedast.

Kolmandiku elust ehk 27 aastat oli kaluri naine Liisa Kihnu lennujaama ülem. Sellesse tähtsasse ametisse võeti ta vene keele oskamise pärast, sest Pärnu lennujaamas ja -väljal oli asjapulkadel vaid see üleliiduline suhtluskeel suus. Tollal lendas Pärnu ja Kihnu vahet AN-2 – kahetiivaline ja ühemootoriline 12koha­line lennuk, mida rahvas moosiriiuliks või metsavahiks kutsus.