Jaan Allik: Kümnetes väikevaldadeski on tänavakorvpalli mängimiseks paremad võimalused kui Pärnus

Spordientusiast Jaan Allik leiab, et suvepealinnas on häbiväärselt vähe korvpalliplatse. Foto: Mailiis Ollino

Pärnu korvpallirahval oli möödunud reedel pidupäev. Esimest korda sel sajandil lisandus Pärnusse (ma ei räägi praegu Suur-Pärnust) korvpalliväljak. Kor­ralik korvpalliväljak. Moodsa Sport Courti plastkattega.

Muuseas, kui kuri koroonaviirus poleks oma laastamistööd teinud, oleks paari nädala pärast Tokyo olümpiamängudel 3x3 korvpallis pall ­mängu pandud. Ja reaalne oli võimalus, et seal oleks osalenud Eesti naiskond.

​Euroopa meistrivõistlustel mängivad 3x3 korvpallis 12 tugevaima riigi hulgas seekord aga nii Eesti mees- kui naiskond. Kas Eestil on kunagi olnud mõnel võistkondlikul olümpiaalal selline esindatus tiitlivõistlustel? Kind­lasti mitte.

Pärnu noorkorvpallurid, keda ­treenivad Pärnus nii KK Pärnu kui KK Paulus, pidid siiani oma palli­trenne ka suvisel ajal peamiselt saalis tegema, kuigi 3x3 mängitakse võimalusel ja ­eelistatuna alati õues. Pärnu Lastestaadion, kust omal ajal sai põhimõtteliselt alguse kogu Pärnu korvpall, on viimased kuus aastat lagunenud.

Eesti spordiregistris on kirjas, et viimati renoveeriti väljakut 2014. aastal. Kuna sealne kossuplats on aga puitväljak, vajab see iga-aastast hoolt. Väljaku haldaja, kes on mingi poolmüütiline Vanalinna spordiklubi, pole ilmselgelt huvitatud sellest, mis väljakul suvel toimub. Ja kui talv on soe, siis ka sellest, mis seal talvel toimub. Isegi prügikasti ei vaevu nad tühjen­dama.