Mikk Pärnits: Ma tahaks näha monumenti üksikemale

Konstantin Pätsi monumendi makett. Foto: Gb Ss

Me ei vaja seda morni ilme ja lõualotiga vanamehe pead maa alt üles kerkima. Pätsu marmorpea vaatab justkui matuserongkäiku. Morbiidne. Pole vaja neid sõdurite või sõjategelaste kujukesi üle linna laiutama. Liigume sõdadest ja end puhevile ajavatest vanameestest edasi. Miks on vaja muuta linn mausoleumiks, kus tänapäeva asjaajamisi jälgivad karmi pilguga depressiivsed onud? Keegi rääkige kähku Pätsule anekdoote, tirige talle telefoni TikTok või las ta vaatab kassipojavideoid. Miks peab meie minevik olema tume, nagu seal midagi head poleks olnudki? Ja miks me ümmardame mingeid sõja­mehi ja võimureid?

Ma tahaks näha monumenti üksikemale. Üksikema on meie ühiskonna alustala, suurima raskuse kandja. Või kuju meditsiiniõele, õpetajale. Mida teadis Päts raskustest, mitu last ta ise üles kasvatas? Ta pole ühtegi last sünnitanudki. Päts oli ­vastuoluline tegelane, aga miskipärast on teatud seltskonnal vaja teda esile tõsta (kuigi ­teda tõsteti esile vaid veerandi jagu, nii et pea kerkib maa alt välja nagu riisikas pärast vihma).

Millist muinasjuttu me tahame endile rääkida, kui ehitame linnapilti ausambaid ja kujusid? Nagu naised oleksid vaid koduloomad suurte meeste selja taga. Nagu nad poleks tähtsamad kui need ordenitega uhkeldavad puhevil ­kuked igasuguste tähtpäevade paraadidel.