Sisukord
Elu
Postimees

Paljud isased salu-lehelinnud jäävad vallaliseks

2 min lugemist
Pesitsusajal võib salu-lehelinde küll pidevalt silmata, kuid pesa ümbruses on nad väga pelglikud ja on ühed neist sulelistest, kes võivad ­valmimata või koguni valmis ­pesa vähehautud munadega maha ­jätta. FOTO: Karl Adami

Heinakuu al-gus kostitab meid nii sinipõsksete mustikate, harilike kukeseente kui valmivate mesikollaste rabamurakategagi. Kuid juuli toob meie metsadesse ka vaikust. Olen kuulnud, et selle kuu algust võibki pidada lindude häälte poolest üheks tasasemaks ajaks aastas. Enam ei kosta kõrvulukustavat linnulaulu, mis veel kuu tagasi niivõrd tavaline tundus. Tiivulised on metsades küll enamasti veel alles, kuid laulmise asemel hoolitseb enamik poegade eest. Siin-seal kõlab veel üksikute ­salu-lehelindude õrna laulu, ­mille kuulamiseks tasub leida endale hetk, sest õige pea sulgevad nemadki noka.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Salu-lehelind on meie metsades üks arvukamaid sulelisi. Suvel võib pesa punuda suisa üle poole miljoni paari. Pea sama palju leidub meil veel väike-lehelindu, kellega salu-lehelind vägagi sarnaneb: algajale linnuvaatlejale on nende eristamine paras peavalu.

Salu-lehelind on väike lind, kelle välimust iseloomustavad hele­ kulmutriip, hallikasroheline selja- ja kahvatu alaosa. Ta on väike-lehelinnust veidi suurem ja saledama üldmuljega. Eristada annab neid kahte liiki näiteks jalgade järgi: salu-lehelinnu jalad on punakad, kuid väike-lehe­linnul mustjad.

07.07.2020 09.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto