Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/02/26/140301t1ha5d2.jpg)
Jõulude paiku tegin sisseoste Pärnu Rimis. Tasunud arve ja lahkunud kassa juurest, ladusin õllepudelid ostukorvi. Ligines turvatöötaja ja ütles: ”Tulge kaasa!” Olevat kõlanud signaal, mida mina ja teisedki pidanuks kuulma.
Mind kui potentsiaalset varast viidi akendeta kongi, kus toimus läbiotsimine vastava seadmega algul eest, siis tagant ja külgedelt. No ei olnud midagi. Viimane võimalus: müts, seegi tühi.
Lubati lahkuda, isegi paluti vabandust. Käru kaubaga vedeles ukse taga, seda valvata lubanud teine turvatöötaja oli lahkunud. Ennast kogunud, tundus arve olevat suurevõitu. Kontrollides selgus, et minult oli võetud 2.80 eurot rohkem, selle sain siiski tagasi.
Ega 77aastane mees enam väga kena välja näe. Ju siis riietuski meenutas turvatöötajate arvates ”parmu”, nii et tuli igaks juhuks kinni nabida.
Tore jõulukink küll! Juhtunust kuulnud abikaasa soovitas need rõivad ära visata, muidu võetakse jälle kinni.