Kunstilaager Kihnu moodi: värvistes tunkedes järelkärru ja männimetsa näitusele!

Tuul lennutab juukseid ja vihm katab valge kilejope piiskadega. Lained peksavad üle praami ääre, tehes autodele justkui tasuta pesu. Manner jääb üha kaugemale. Seal, keset Liivi lahtegi, on tunda värvilõhna. Kui fantaasial veelgi lennata lasta, näeb vaimusilmas värviküllaseid pritsmeid, mis kunstniku niisamuti valgetele tunkedele naivistlikku kunsti loovad. Valge laevuke randub Kihnu sadamas. Viis kilomeetrit hiljem saabub vettinud külaline Metsamaal ja leiab eest neli linalakka, kes istuvad ümber kümnete küünelakkide, valimaks endale meelepärast. Siis läheneb seltskonnale kunstnik Jaak Visnap ja lausub neidudele: “Võite küüntele ka pilte, täppe teha. Mul peaks kusagil markereid olema.”

Nagu Visnap, Kihnu kunstilaagri loovjuht ja pealik, hiljem märgib: “Kunstilaagreid, kus toodetakse ilu, tehakse igal pool. Naivism (tänavuse laagri teema, L. V.) ei pea olema ilu loomine. See on lugude jutustamine kunsti kaudu. See tähendab ka seda, et ükskõik, mida ja kuidas teed, on see õige.” Visnap, keda osalejad kutsuvad nii jaa-meheks kui isa Jaaguks, on karakter, kes sõidutab laagrilised metsa alla ja juhib nad seal samblikule lebama. Ta annab pintsli kätte juhuslikult pärimustallu saabunud turistile, merel loksunud meremehele ja õuel jooksvale labradorile. Tema kannul tuleb Kihnu vana sõber, kes New Yorgis eladeski lapsed suviti saarele laagrisse tõi.

Sealsete noorte ja vanemate osalejate ning juhendajatega vesteldes jääb kõlama, et kunstilaagris rebitakse end lahti kammitsaist. Nii julgustatakse iga inimest looma, kasutades kätt ja pintslit kui tunnete pikendust. See on paik, kus unustatakse oma vanus. Laager, kus lapsed õpetavad vanematele, kuidas vähem muretseda ja kahelda. “Lõpuks on pärast kolmandat päeva iseendaga nii hea olla. Keegi ei pea enam midagi ette ütlema. Teedki, mis tuleb sinu seest,” rõõmustab Visnap.