Karoliine Aus: Kas ametinimetus määratleb meid?

Pärast gümnaasiumi tunnevad nii paljud ­noored survet edasi õppima mineku pärast. Foto: Arvo Meeks

Vahel on selline tunne, et keegi on meie elu ajajoone ja selle tipphetked üksipulgi paika pannud ning sellest kõrvale põigata on väär. Pärast gümnaasiumi tuleb kohe ülikool, seejärel oma kodu, hea töökoht, pere, ametikõrgendus.

See, et paljude elutee niisugune on, ei tähenda, et see on ainuõige. Ega ilmaasjata öelda, et igaüks on oma saatuse sepp.

Antoine de Saint-Exupéry raamatu “Väike prints” nimitegelase unistusele saada kunstnikuks tõmmati juba eos kriips peale, sest suured inimesed võtsid temalt julguse joonistada. Tegelikult olid just täiskasvanud need, kes ei osanud väikese printsi ­joonistust avatult mõeldes vaadata ega saanud aru, et mütsi asemel on pildil hoopis elevandi alla neelanud boamadu.