Kodutrepi alla peidetud varandus: Ehin ja Sepp teevad kummarduse eelkäijatele

Fantaasiapillimängija ja muusik Silver Sepp ning luuletaja-lauljatar Kristiina Ehin teevad täna Sepa kodutalus Treimanis kummarduse oma juurtele. Foto: RUUDU RAHUMARU

Minu suguvõsa naised olid Marid ja Leenad ja Tiiud ja Annid ja Lindad – rohkem nimesid polnudki. (...). Kannatlikud ja kanged, praktilise meelega ja härdad. (...). Minu suguvõsa naised olid öö otsa magamata, aga panid võistkonnad kokku, tegid munajooksu ja köievedu, mähkisid käigu pealt põõsa taga imikuid. (...). Üks mu suguvõsa naine peitis mitu aastat kolhoosi eest oma teist lehma. (...). Üks mu suguvõsa mees on endale eesrindel kämblaga liiva silma kühveldand, et hospitali saada. (...). Minu suguvõsa mehed õpetasid ikka: “Kui sa külla lähed, siis akka alati õigel ajal ära tulema, siis sust tuntakse kõige enam rõemu!” (...). Minu suguvõsa meeste hambatüügaste all kasvas mälestusi.

Poetess Kristiina Ehin küsib oma vast ilmunud luulekogu “Janu on kõikidel üks” esimestes ridades, millest algas me lugu. Ta paneb mõtlema fotodele, mis lapsepõlvekodus tolmustes kastides vaatajat ootavad. Juhib helistama Mulgimaa vanaemale, kuulmaks lugusid tema lapsepõlvest. Kutsub mõtlema, kuhu viib meid “okei”? Suunab küsima, kust tulid neiu lokid ja miks talle on lubatud vähem kui vennale? Uurima, mis oli enne meid.

Ajal, mil meie elulugu virvendab kastikestena iPhone’i galeriis, on sõnadega kirja pandud mälestused haruldased. “Hea foto võib olla parem kui mitu lugu, aga küsimus: kas selle fotoga seostub mitu lugu?” mõtiskleb Ehin. Kaasa, Häädemeeste vallast Treimanist pärit muusiku Silver Sepaga leiti mõni aeg tagasi keldrist vana fotokast. Selles peituv kaader kahest neiust jõudis luulekogu kaanele, kuid nende lugu on teadmata. “Lood tunduvad vähetähtsad. Mõtleme: “Ah, need vanainimeste sünnipäevajutud!” Olen tänulik, et minu ema märkas neid kirja panna juba 1960. aastatel. Silveri peres on ka tublisid pärimuse korjajaid.”