Järjejutt: talgupäev Kadriorus

Seekord otsustati presidendilossis mee võtmise asemel kuuri ehitamise kallale asuda. Foto: Madis Veltman

“See aasta tuleb kevad teisiti, tiu-tiu, tiu-tiu!” hõiskas Ülo paljulubavalt, sest sel aastal pidi kevad tooma uue tööriistakuuri. Vana oli ta tõesti juba. Paremast nurgast võis täismees hea tahtmise korral vabalt läbi pugeda. Tõsi, suurem osa august oli minu näritud. Mis sa teed ära? See link on ju ka nii kõrgel, et muud moodi pole võimalik sisse pääseda. Aga ta oli juba muudpidi ka ligadi-logadi. Ega see ime ole. Kuur on ehitatud ju nõukaajal. Tollal ehitatu oli lagunema määratud selle valmis klopsimise kuupäevast saadik nagu see riik, mille režiimi ajal too kuuririsu tehti.

Niisiis otsustati korraldada talgupäev uue kuudiku ehitamiseks, kuna riigieelarvest ei olnud võimalik raha eraldada. Raha lihtsalt ei olnud – otsas. Ega numbreid saa väänata nagu mõnda selgrootut poliitikut. Siis tuligi Ülole mõte korraldada talgud. “Veel oleks vaja üles panna kuulutused, et meil on talgud ja kõigile pakutakse suppi!” korrutas Ülo kõigile pidevalt. Ideega oli kohe päri riigiema, sest kuur oli ikka väga mäda. Tehti suured värvilised plakatid hiiglaslike kirjadega “Talgupäev Kadriorus”. Neid riputati igale poole: riigikokku, peaministri büroosse ja linnavalitsustesse.