Surju jaamas 1950. aasta suvel rongilt maha astunud, Õisu piimandustehnikumi lõpetanud neiu Valve leidis ennast vesisest lepavõsaga kaetud paigast, kust tema esimesse töökohta Surju meiereisse oli astuda veel mitu kilomeetrit. Võitööstus oli tollal selles hoones, kus nüüd asuvad vallamaja, osaühingu kontor ja apteek.
Rahvasuus mõisa kõrval hakkas arenema raudteejaama ümbrus, kuhu kerkisid metsatööliste elamud, ehitati tööstusele vajalikud rajatised ja kultuuritöö läks nii hoogsaks, et klubiks kohandatud barakk oma 100kohalise saaliga vajas juurdeehitust. Risti maja otsa valmisid riietehoid, raamatukogu ja kinonäitamise ruum, puhketuba.
“Seda klubi enam ei ole,” ütleb Valve Lankots oma Surju kodus. “Ei ole ka seda sidemaja, kus ma telefonistina töötasin ja 1965ndal kohakaaslusega kultuuritööd tegema hakkasin.”
Jaamaküla klubis juhendas Valve tantsurühma, sest tantsimine on tal enda jutu järgi veres juba lapsest peale. Rahulikult kodus istumise asemel juhendab ta nüüd Surju rahvamajas pensionäride rahvatantsurühma ja laulab naisansamblis Rõõm, mille tuntuim solist on meessoost: kunagine metsaülem Uno Vaska.
“Jaamakülas olid meil enam-vähem kõik ringid, naisansambel ja meesansambel, rahvatantsurühm, võimlejad, külakapell, koos käisid fotoring, toidutegemise ring, õmblusring ja kino näidati kahel õhtul nädalas ja pühapäeviti veel lastele ka,” meenutab naine.
Mustvalged fotod kajastavad olnut, mis Pärnu metsakombinaadi Surju klubile hääbus Vingi tänava puidutsehhi punanurgas saali kasutades.