Aastakümnete koormast väsinud tööliste maja trepil tuleb vastu rõõmsailmeline veidi habetunud mees, kelle sünnikodu on Taga-Karpaatias ja kes noorena sattus Eestisse metsatööle. Ta on kunagise Pärnu metsakombinaadi esitraktorist Dmitri Mohnja, keda kohalikud Dimaks kutsuvad.
Mees ei taha pildile jääda ja juhib tähelepanu trepikoja seinal ehtnõukogulikus raamistuses ja teostuses plakatitele, mis eesti ja vene keeles hoiatavad tuletikkude lastele andmise ja ahjude liigse kütmise eest. “See on mälestus,” rõhutab ta ega mõista, miks vanu asju kergel käel prügikasti visatakse.