Nii tavalised, ometi pilkupüüdvad õitsejad

Sageli on põdrakanep väga tagasihoidlik: üksik kidur vars siin, teine seal, aga võimaluse avanedes katab ta kogu ala. Foto: Karl Adami

Loodus on võtnud suuna sügisele. Päevad lühenevad, hommikuid saadab kasteloor, kõikjal silmab toimetavaid noor­linde ja õitsejaid jääb väljadel ja kraavipervedel aina vähemaks. Sellest hoolimata pole suvi kaugeltki läbi ja nõnda tasub nautida veel neid südasuviseid värve ja lõhnu. Lõppvaatust ilmestavad nii roosade õitega põdrakanep kui valkja õievahuga angervaks.

Ahtalehine põdrakanep

Kui põdrakanep poleks nii tava­line, oleks ta üks pilkupüüd­vamaid õitsejaid meie looduses. Vesirooside, võhumõõkade või suisa käpaliste sekka kuuluvate kaunite kuldkingade suured õied on küll imekaunid, aga ükski neist ei moodusta ühtset roosat õitemerd nagu põdrakanep.

Põdrakanepit kohtab pea kõikjal: raiesmikul, võsastikus, kraavis, mahajäetud põllul ja jäätmaal, isegi rannaklibul. Sa­geli on põdrakanep väga tagasihoidlik: üksik kidur vars siin, teine seal, aga võimaluse avanedes katab ta kogu ala. Iseäranis uhkeks muutuvad põdrakanepiväljad mõne suurema häiringu taga­järjel, metsas näiteks lageraie, tormimurru või põlengu järel.