Anu Jürisson: Pärnus kasvab festival

Lõpmatult ei ole võimalik isegi Paavo Järvi sõprussuhetele toetudes meelitada Eestisse oma ala tippe mitu korda väiksema tasuga, kui on nende suvised esinemistasud mujal. Foto: Kaupo Kikkas

Maestro Neeme Järvi suudab oma muhedal moel, säde silmis, öelda välja mõnegi valusa tõe, nii et kõik naeratavad, aplodeerivad ja innustuvad. Imetlusväärne oskus, millega ta on elus mägesid liigutanud ja mida ta demonstreeris koroona tõttu Ameerikast videokõne vahendusel publikuga suheldes tänavusel 10. Pärnu muusikafestivalilgi.

Neeme Järvi juubelipeo sõnum oli väga lihtne: Pärnu muusikafestival ja Eesti Festivaliorkester on laulupeo kõrval Eesti muusikaelu visiitkaardid maailmas, neid tuleb hoida. Ja loomaks midagi tõeliselt suurt, milleta me hiljem oma elu ette ei kujuta, nagu tegid omal ajal Jannsen ja Koidula laulupidude tradit­siooni luues, läheb vaja usku ja kirge ehk fanatismi.

Nagu märkis tänavusel juubelifestivalil enamikku kontserte juhatades endast viimse energiaraasu välja pigistanud Paavo Järvi: kui suvekuurordis orkestrimuusika tava taastamise südame­asjaks võtnud dirigent Ilmar Tõnisson poleks pool sajandit tagasi jalutanud Pärnust Kirbu jõe ääres suvitanud Neeme Järvi juurde oma festivaliideega ja kui Aivar Mäe ja Neeme Järvi poleks Tõnissoni unistust korralikust kontserdisaalist Pärnus aastakümneid hiljem kuni selle teostumiseni tagant tõuganud, poleks meil nüüdsel kujul Pärnu muusikafestivali.