Valter Parve: Malevaga Leedumaal

Lihtsam on muidugi lüpsjad ja marjakorjajad välismaalt siia lennutada, aga meie kahanevat rahvaarvu arvestades pole see kindlasti mitte parim lahendus. Foto: Elmo Riig / Sakala

Juulis täpselt pool sajandit tagasi oli Eesti Õpilas­maleva (EÕM) Leedu rühma peamine töö koristada aia- ja põllusaadusi Vilniuse külje all Avižieniai sovhoosis. Vahepeal paar korda nime muutnud maleva esimene töösuvi oli 1966. aastal Hiiumaal ja sellele järgnenud hoogsa arengu üks tulemusi olidki esimesed välisrühmad: Valeri Kirss sõitis oma malevlastega Lätti ja mina sattusin Leetu.

Olin sellele eelnenud suvel juhtinud Pärnumaal Rahnojal töötanud rühma ja saadud kogemus andis julguse jätkata. Toeks oli seegi, et sain Eesti 20 koolist kokku tulnud 32 noore hulka arvata oma tulevase, toona Tartu riikliku ülikooli arstiteaduskonnas õppinud abikaasa. Neide ja noormehi oli rühmas peaaegu võrdselt ja keskmine vanus tuli 16,8 eluaastat. Leedu pealinna sõitsime 21. juunil Tallinna–Minski rongiga ja meie elupaigaks said varem pioneerilaagri käsutuses olnud kolmekohalised majakesed. Kordamööda täideti päevikut ja just selle kaante vahelt on pärit meie rühma õpilasmalevlaste tehtud sissekanded.