Pisikesed päntajalad õpivad lustides

Nagu treener Estelle Lillak õpetab, ei tasu iga urina ega vigina peale söösta lõbutsevaid kutsikaid lahutama. Foto: Mailiis Ollino

Kolme kuu minisünnipäeva tähistav labrador Simba, kes naljatavate trenniliste meelest pidanuks sel puhul torti tooma, ja sama vana beagle Loki käituvad nagu tolmuimejad: kohmakas tandem otsib muruliblede vahelt viineri- ja maksatükke. Aeg-ajalt tasub usin ninatöö end ära. “Simba! Loki! Siia!” hüüavad perenaised jõeäärse aediku teisest otsast, andmaks maiustajatele märku, et mänguaeg on läbi, nüüd õpime. Ja ehkki kõik muu näib põnevam kui omanik, kuuletuvad lontud.

Vauhi koertekooli kutsikate eelkooli tund meenutab pigem lasteaeda kui koolipingi nühkimist: kolmveerandtunnisel koolitusel käib iga viie–kümne minuti tagant trall ja tagaajamine.

“Istu, lama, mölla!”

Kui just ei õpita istuma, lamama, rihmas kõndima ja peremehe juurde tulema, korraldavad vabalt kalpsavad maailmaavastajad koolitaja Estelle Lillaku valvsa pilgu all sõbralikke maadlusmatše, mille käigus omandavad teadmisi nii kahe- kui neljajalgsed. Omanik saab juhendajalt teada, et iga urina ja vigina peale ei ole mõistlik ahhetada ega söösta lõbutsevaid neljakäpalisi lahutama, muidu võibki kuts vanemana niisuguste häälte peale ärrituda. Nagu Lillak ütleb, tajub koer meie hirmu, seega tuleb säilitada rahu.