Noore õpetaja päevik: Mul soovitati otsida rikas mees

Klassiõpetaja Kätlin Kallas arutleb, kui palju ülikoolis õpitu klassi ees seistes aitab, ­missugused on noore pedagoogi kasvuraskused ja kuidas tööst täiel rinnal ­rõõmu tunda. Foto: Siiri Padar

Olen olnud ­tegevõpetaja kolm aastat ja nagu mul­le meeldib mõelda, on esimene ehmatus möödas. Kolm aastat Ameerika mägesid. Nüüd julgen juba, käed lahti, sõita. Selleks aga on vaja kogemust ja julgust, mis ei tule üleöö. Loen oma päevikut ja mälestuste filmilint rullub lahti.

“Kas sa mõtled seda päriselt?” päris südamesõber, kes ei püüdnudki oma hämmingut kohvi­tassi taha varjata. Ega teisedki, kellele enda kutsevalikust rääkisin, ennast tagasi hoidnud: “Kas sa tõesti tahad oma närvid nii madala palga eest maha müüa?” “Mõtle hoolega. Närvid ei ole taastuv energia”, “Nüüd on sulle kindlasti rikast meest vaja”, “Kas õpetajatele pakutakse sotsiaalkortereid ka?”

Õpetajatööga kaasas käivaid eelarvamusi oli nii palju, et endalgi hakkas kõhe. Või isegi häbi. Enamjaolt olid eelarvamused ­seotud õpetaja madala maine ja palgaga.

Enesekindluse tagasivõitmiseks tegin endale üsna ruttu selgeks, et õpetajaameti halb maine on tihedas seoses arvaja isikliku kogemusega. Kui tal polnud koolis tore, oli see ilmselgelt alamakstud ja närvivapustuseni viidud õpetaja süü.