Teater Endla laval ennast laiemale hulgale inimestele nägupidi tuntuks mänginud näitlejate paar Juta ja Andres Ild elab küla keskel madalas aiaga ümbritsetud majas.
Juured tirisid Juta Ildi kodukohta
15. jaanuar 2012, 09:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põline pärnulane, seega põline linnainimene Andres ütleb pikema sissejuhatuseta, et tema alles kohaneb külaeluga. Juta seevastu on tagasi oma lapsepõlvemail, kus iga maja ja selle ümbrus talle oma meenutuste lugu võib vesta.
“See oli väga kena ja väga hooldatud küla, nüüd on täielik sürrealism,” ohkab Juta teetasse lauale sättides. “Kõigil oli oma põllulapp ja loomi peeti siin hästi palju, suured heinamaad jäid siit Kikepera raketibaasi poole ja suviti tegid kõik heina …”
Viis aastat on Ildi pere enda sõnade järgi püsivalt elanud Jaamakülas, kuigi Juta ei taha seda ametlikku külanime suhu võtta, sest lapsest peale teab ta, et see on Surju asula. Ega see vale olegi, sest majad kerkisid siia, “mõisa” külje alla 1950ndatel Surju metsapunkti töölistele.
“Lapsi oli siin päris palju ja neil oli vabakasvatus selles mõttes, et vanemad, minu isa ja ema ka, töötasid metsapunktis ja hommikul tuli ise ennast kuidagi riidesse toppida, et õue minna, mõnikord said riided tagurpidi selga,” naeratab Juta, meenutustes kinni.
Pika ringiga tagasi maale tõid sisemine kohustus hoida emakodu alles ja teadmine, et raske on pidada korras kahte kohta: mugavat korterit Pärnus ja maja linnast pooletunnise autosõidu kaugusel. Kaalukauss langes viimasena nimetatu kasuks.
“Siin on oma aed, linnas pole kusagil jalga muru sisse torgata,” kostab Juta. “Ja meil on kaks paabulindu, kui need õues jalutavad, on see nagu paradiisiaed.”
“Koli äkki mere äärest siia metsade vahele …” pahurdab Andres teatraalselt, sest Pärnus oli tal harjumus jalutada ja uurida maju, teada nende ehitajate ja omanike lugu.
“Ma olen seene- ja marjamutt, aga … Metsa on ümberringi maha võetud nii, et vanad kohad on kadunud, ainult risu-räsu leiad,” hoiab Juta meenutuste lõnga otsa.
“Hea, et tee tehti korda. Kui tulime, oli siin ainult kruusatee, auk augus kinni, autost oli kahju,” kostab Andres.
Mõlemal on oma hobid ja linnas töö, Jutal näiteks kundalini jooga, aga kodumaja lõpuniehitamiseks leiavad mõlemad aega ja tahet.