Tallinnas kaubanduskooli lõpetamise järel Jaamakülla tarbijate kooperatiivi poodi tööle suunatud nooruke Ülle Miller ehmus esialgu töölisasula elust, mis sarnanes kommuuniga.
Noor müüja Ülle Miller sattus nagu kommuuni
15. jaanuar 2012, 09:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik tundsid kõiki, rüblikud jooksid majade vahel, kaubapäevadel kogunesid inimesed poemaja juurde ja võisid seal liha- ja piimakraami või leivaautot oodates pinkidel istudes omavahel tunde jutelda.
Õhtuselt Pärnu rongilt tulnud töölised jõudsid enne seitset käia kodukohapoest läbi, sest lahtiolekuaeg oli nende järgi seatud. Iseküsimus, kas neile enam vorsti jätkus ja viinerid olid defitsiit.
Leti tagant tutvus Ülle oma kaasa Robertiga, kelle vanemad töötasid metsapunktis.
“Külas oli komandant, hooned kuulusid Pärnu metsakombinaadile ja kui oli vaja remonti teha, tuli minna komandandilt küsima ahjupotte või tsementi või mida iganes,” meenutab Robert Miller ja räägib, et külalapsed said vene keele suhu, mängides seda emakeelena kõnelevate eakaaslastega.
Põngerjates tekitasid elevust metsaga seotud tööd-tegemised ja rongiliiklus, vanematel kiskus laup aga murest kortsu, kui 1972 suleti kitsarööpmeline raudtee ja kolm aastat hiljem seisati estakaadid. Algas külaelu hääbumine.
“Suvel 1985 oli üliõpilaste ehitusmalev seal, malevlased värvisid neid suuri tööliste maju, see oli viimane asi, mis seal tehti,” mainib Robert.
“Külapoe panime kinni 2008, ostjaid jäi järjest vähemaks ja Surju on ju nii lähedal. Nüüd korraldab vald reedeti Jaamaküla ja teistegi külade inimestele oma bussiga poeringi,” räägib Ülle, kes elab Ristikülas ja ütleb tuttavliku tere nüüd Surjus müüjana Kilingi-Nõmme majandusühistu poes.