:format(webp)/nginx/o/2020/07/31/13244583t1h0c95.jpg)
Pariisis on mask praegu reegel, sotsiaalne norm ja valdav moeelement. Seine’i romantika, meelelahutusmelu ega piknikukultuur ei lase end sellest häirida. Rahvas naudib päikest, veini ja vahetut silmavaatamist pärast pikka eraldatust.
Tallinna lennujaamas haigutab öösel kell kolm vastu tühjus. Mind valdab hirm, mille teadmatus ja peaaegu pool aastat Balti mullis marineerimist on põhjustanud. Vaid mõni kontsadel stjuardess ruttab tööpostile.
Lennukisse sisenedes pistetakse pihku tähtis ümbrik. Selles on ühekorramask (soovitav kandmisaeg kolm tundi) ja kaks kätepuhastusgeeli. Edasi on näokate kõigile reisijatele kohustuslik. Esmane ärevus lahtub, kui taipan, et tegelikult on tänu konditsioneerile maskiga olla väga mugav.
COVID-19 moevool
Pariis on võluv ja ta justkui teab seda. Olen varem eelistanud seigelda Hispaanias ja Portugalis. Tajun, et prantslastele on standardid ja hea maitse tähtsamad kui hispaanlastest naabrite vaba suhtlus või portugallaste igatsev melanhoolia. Kohv maksab keskmiselt viieka ja tualetti tasuta ei lubata – keskkond kehtestab end konkreetselt. Teisalt tunnevad inimesed end pärast karantiini elusamalt kui kunagi varem ning kasutavad iga võimalust kohtuda: jahisõidud, paadikino, hiline terrassieine või siin tavapärane meeleavaldus.
/nginx/o/2020/07/31/13244584t1hee1d.jpg)
Nagu sissejuhatuseks märkisin, on maski kandmine Pariisis saanud normiks. Olgu metroos, rongis, galeriis, kirikus, apteegis või toidupoes, “Où est ton masque?” kõlab vali küsimus, kui näo katmata unustad.
Üldjuhul kannab siinne rahvas kangast katet, mis on omanäoline. Kohtab nii firmamärgiga (alustades AirBalticu kaubamärgist stjuardessidel), kohalike disainerite valmistatud kui ühevärvilisi turistimeenena müüdavaid maske. Värvikirevad ja rõivastusega samast riidest õmmeldud näokatted on trend. Nii tunnen end steriilse apteegitoote taga halli hiirena.
Maski tekitatud kohustuslik salapära on teatud moel põnev – välkuvad sinised silmad on eksootika, mis toovad mulle justkui sotsiaalse eksperimendina juba reisi alguses uusi tutvusi.
Seine’i romantika
Prantslased on suhtlejad, kes tahavad elu nautida kõigi meeltega. Juustu- ja veinimaa pealinlaste loodusliku idülli kese paikneb romantiliste sildadega Seine’i jõel. Esimese õhtu veedangi seltskonnaga piknikul Pont des Arts’i jalakäijate sillal. Naudime tuulest viidult päikeseloojangut ja rüüpame tavapäratult gazpacho’t (külma tomatisuppi).
Sillaromantika kordub mitmel õhtul jõeäärset melu endasse imedes: välibaarid, petangimängu ala, muusikarütmis tiksumine ja kaiäärsed diskotuledes paadid-kohvikud. Inimesed istuvad külg külje kõrval ja joovad veini. 2+2-reegel ei ole siin kunagi kehtinudki ja kohustusliku meetrise vahemaa hoidmine on paras pähkel. Mehhiko massöör, kellega samas rütmis jalutama satume, kiidab Seine’i-äärsed rajad linna parimaiks.
Maski tekitatud salapära on teatud moel põnev: välkuvad sinised silmad on eksootika, mis toovad mulle justkui sotsiaalse eksperimendina juba reisi alguses uusi tutvusi.
Reisil suhtlen aktiivselt nõnda-öelda kohalikega, kes on pärit nii USAst, Mehhikost kui Kolumbiast. Üksteise aktsepteerimine, liberaalsus ja multikultuursus on väljendid, mis iseloomustavad 2,148 miljoni elanikuga Euroopa keskust hästi. Ka mon amie Maria on siin elanud juba 17 aastat ja on minu silmis rohkem pariislane kui eestlane.
Jalgratas ja mereigatsus
Kuna Pariis on äärelinnata pisem kui Tallinn (105 ruutkilomeetrit Eesti pealinna 159 vastu), on jalgratas ideaalne transpordivahend. Liiklus on küll kiire, kuid pisikeste valgusfooridega rattateed kasutajasõbralikud. Elektriratas kiirendab mäest üles vurades nagu väike auto – naudin lõunamaa tuult.
Veedame sõpradega terve päeva Canal de l’Ourcq’i kaldal sõites, retk kujuneb parajaks matkaks. Randa me sedasi küll ei jõua, kuid suviti rajatakse kohalikele lohutuseks Seine’i äärde kunstlik liivarand Paris Plage.
Mereigatsusest haaratud, teatab sõbranna Maria, et nädalavahetuseks peame mere äärde saama. Sõidame maale. Tuleb välja, et poolteist tundi Normandia külakesse ja sealt edasi veel tund kulgemist on lainete kogemise hind. Ei olegi nii nagu Pärnus, et 15 minutit ja juba saadki ujuda.
/nginx/o/2020/07/31/13244586t1hdd64.jpg)
Kompaktne kaksiklinn Trouville-Deauville tervitab meid triibuliste rannavarjude, jäätisepallide ja eestilikult karge mereveega. Siin saab juba 70 eurosendi eest kohvi.
Ja meid majutav perekond elab seitsmetoalises majas. Tere tulemast koduhotelli! Hekiga kavalalt varjatud iluaia taga peitub peremehe uhke peenramaa tomatite, peedi ja muu juustukõrvasega ja kaugemasse aianurka jääb kanade aedik.
Nelja lapse ema ja 12 lapselapse vanaema askeldab, kokkab ja pursib minuga käte-jalgade abil inglise keelt. Ta uurib, mida mu sõbrad praegu reisimise kohta arvasid. Tegelikult ma väga kellelegi ei rääkinudki.
Mitu päeva varem reisiärevuses vaevlemist tasub end tõesti ära: ma näen, et inimesed tahavad elada ja nautida. Jah, viirus on liikvel, kuid Prantsusmaa hingab justkui varasemast vabamalt ja nakatab pigem elurõõmu kui millegi muuga.
Reisisoovitused
- Prantsusmaale reisides ega sealt tulles ei ole kaheks nädalaks eneseisolatsiooni jääda vaja. Viimase 14 päeva lisandunud nakatunute suhtarv 100 000 elaniku kohta on riigis 13,9.
Kinni tasub pidada järgmistest põhimõtetest:
- enne reisi kavandamist vaadake järele sihtriigi nakkuskordaja välisministeeriumi kodulehelt;
- viige end kurssi reisipiirangutega sihtriigis, infot saab Reisi Targalt veebilehelt, Euroopa Liidu ReOpeni portaalist. Vajaduse korral võtke detailide täpsustamiseks ühendust sihtriigi välisesindusega;
- sõlmige reisikindlustus ja tutvuge hoolikalt kindlustustingimustega;
- registreerige oma reis välisministeeriumi lehel Reisi Targalt, et teid saaks võimalike piirangute suhtes teavitada;
- järgi terviseameti soovitusi turvaliseks lennureisiks;
- haigussümptomite esinemisel lükake sõit edasi ja võtke ühendust perearstiga.