Olen nagu paljud teised lugupeetud eestimaalased šokeeritud viimase aja sündmustest. Tänaval lärmanud, märatsenud ja lakkunud marakratid mõisteti kohtukulli ees õigeks.
Kommentaar: Pidu on 9. mail
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma tegude õigustuseks on nad alati toonud ajaloosündmuste õigesti tõlgendamise vajaduse. Sealjuures ei tea need tattnokad ajaloost tuhkagi!
Mäletan väga hästi, kui võitlesin Teises ilmasõjas võidukas Punaarmees ja üheskoos kamraadidega vabastasime 1945. aastal Berliini natside riismetest. Pärast ronisime riigipäevahoone katusele ja heiskasime sinna punalipu.
Sellega minu kommunistlikud kangelasteod muidugi lõppesid, sest pärast sõda hakkasin Eestis metsavennaks ja juhtisin punaste sissetungijate vastaseid diversioone.
Aga mäletan sellest 1945. aastast väga selgelt, et idapoolses ilmas kuulutati 9. mai võidupühaks, mil võeti viina ja marsiti paraadidel.
Seega on mõne vennikese jutt, et aprilli lõpus märatsedes meenutatakse ajalugu, küll süüdimatu. Aprilli lõpus olime alles Berliini lähistel ja kamraade langes natside kuulipilduja tule all lademes. Kui siin mõni tarkpea sellist asja tähistab, tuleks ta võlla riputada! Aga selle asemel mõistis kohus vennikesed õigeks.
Ja märatsemise asemel saab tunduvalt rahulikumalt võidupüha tähistada. Juba mitu aastat oleme võitluskaaslastega käinud 9. mail koolides, kus meile on alati viina ja sakuskat pakutud. Harvad pole juhud, kui pidupäeva tähistamine on lõppenud õigele sõdurile kohaselt bordellis.
Aga märatsemisele pole me isegi mõelnud. Ei hakka ju keegi oma sünnipäeva tähistamiseks kodus mööblit lõhkuma. Miks peaks siis tähtpäeval linnas märatsema?