N, 29.09.2022

Metsa vaarikale! Kus on parimad metsvaarikapaigad?

Karl Adami
, loodusfotograaf
Metsa vaarikale! Kus on parimad metsvaarikapaigad?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vaarikaid korjata võib tunduda veidi tüütum kui metsmustikaid krahmata.
Vaarikaid korjata võib tunduda veidi tüütum kui metsmustikaid krahmata. Foto: Karl Adami

Viimasel ajal olen puistutesse pääsenud üksnes metsaandide korjamiseks, sedagi õhtupoolikutel, kui juba esimene kaste vargsi taimede vahele hiilib. Praegu on eriti magus marjaaeg ja seda sõna otseses mõttes: siirdesoometsas võib noppida viimaseid rabamurakaid, palumännikutes ja nende raiesmikel on pohlad end juba põsepunaga kaunistama asunud. Hiljutise retke saatjaks olid mul kaks pange, kuhu nobedate näppude abil pidi pudenema hulganisti mustikaid. See mõte oli mul seni, kuni silmasin kraavipervel kutsuvaid vaarikaid.

Tõtt-öelda pole ma pea 20 aastat vaarikaid varunud. Natuke olen küll igal suvel leitsaku aegu maitsmiseks korjanud, kuid mannergutäite viisi noppisin neid magusaid mammusid viimati lapsena. Just vaarikaretkedega seostuvad mu esimesed marjamälestused, suisa esimesed kokkupuuted loodusega. Metsvaarikate kogumine oli iga-aastane hilissuvine toiming ja väikesele lapsele suur seiklus, kuna vaarikad ulatusid kohati üle pea ja metsast kostis kummalisi helisid.

Vaarikale minnes kulgesime ratastega mööda kruusateed lähima suurema raiesmiku suunas, kaasas rebasekarva pisike koer ja marjamaalingutega heledad mannergud, mis vöö külge seotuna lakkamata kõlisesid. See heli ehmatas teekonnal nii esimesi nähtud metskitsi kui oravaid. Mannergukõlin aitas ühtlasi keset vaarikatihnikut leida lähimaid korjajaid.

Märksõnad
Tagasi üles