Pärnus Tammsaare 11 asuv endine eakate hooldekodu hoone ootab ikka veel ostjat, küll käib vilgas elu hoovimajas, kus asub Pärnu eakate avahoolduskeskus.
Eakaid ühendab positiivsus ja seltsivaim
17. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majas tegutsevad eakate päevakeskus ja koduhooldus. Päevakeskuse uksed on lahti 8-20 ja enamiku ajast on maja rahvast täis: siin tegutseb 20 huviringi, millest võtab osa ligi 470 inimest. Klubiliste keskmine vanus on 75 eluaastat, kõige vanem on 87aastane proua, kes käib võimlemisrühmas.
Hobid ja uued sõbrad
Maja huvijuhi Salme Lease taskukalender on tihedasti täis kirjutatud, naine lükkab prillid ninale ja loetleb: “Mitu kollektiivi lauljaid, käsitööhuvilised, kolm rühmatäit võimlejaid ja kaks rühma rahvatantsijaid, rahvapilliansambel, isetegevuslased, Pärnu saarlaste selts, Klementi klubi ja linavabriku klubi.”
Peale selle peetakse keskuses kontserte, sünnipäevi, käsitöönäitusi, saab ajalehti lugeda ja televiisorit vaadata, treenida trenaþööridel. Vahel kutsub Leas pensionäridega kohtuma linnavalitsejaid ja volikogu tegelasi, juriste, apteekreid ja teisi, keda rahvas näha soovib.
Kuigi klubilisi käib päevakeskuses hommikust õhtuni, võiks Lease ütlust mööda rahvast rohkemgi vastu võtta. “Pärnus on 13 100 pensionäri, osa neist tegutsevad Raeküla, Rääma ja Vana-Pärnu keskuses, aga enamik eakaid siiski ei tule kodust välja,” teab ta. “Osa on tõesti haiged – meie 25 koduhooldajal on hooldada ligi 200 inimest –, kuid tihti ollakse harjunud kodus istuma, see on ju nii mugav.”
Eriti passiivsed olevat mehed, keda käib päevakeskuses vaid neljandik. Mõnele ei meeldivat isegi see, et nende proua keskuses võimlemas-tantsimas ja niisama tuulutamas käib, pidavat torisema, et on nüüd jälle vaja kodust ilma peale leekida.
See aktiivsem osa eakatest, kes keskuses käima harjunud, enam naljalt pooleli ei jäta: siit saadakse mõnusat seltsivaimu, rõõmsat tuju, vajalikku infot ja suhtlemist. Lease jutu järgi leevendab probleemide isekeskis arutamine pingeid ja kiuslikke torisevaid vanainimesi sellest majast ei leia.
Keskuse juhataja Hille Volberg lisab, et vanuse kasvades jäädakse tööelust kõrvale, sõprade ring aheneb järjest ja kõikidel pole lähedasi. “Päevakeskuses saab leida uusi sõpru, siin on ju nii erinevaid inimesi oma iseloomu ja maailmavaate poolest, kõigil on omad huvialad,” räägib juhataja. “Tähtis on, et inimene tunneks ennast vanemas easki olulisena, ükskõik, käib ta siis tööl või on pensionil. Kodus on tõesti väga mugav, aga mujal on huvitav, maailmast on nii palju teada saada.”
Esimesed inimesed on platsis juba hommikul 9 paiku võimlemistrennis. Kaks saali saab sirgeseljalisi naisi tihedalt täis ja aina naeratav särtsakas juhendaja Ena-Hillive Laurits-Kuller paneb mängima muusika, mis kõlas paarkümmend aastat tagasi iga päev raadiotes.
Naised painduvad ja liiguvad kadestamisväärse kergusega. “Nemad käivad siin tervist saamas,” kommenteerib Leas. “Paljud neist on eluaeg rasket tööd teinud, vaja on võimelda, et tervist kosutada.”
Treener lisab, et temagi on ise paljud hädad läbi põdenud ja seepärast harjutustega ettevaatlik, naistel trennis ülepingutamist karta ei tule. “Aga ega nad siin ainult võimle, enne trenni käib ikka suur jutustamine,” lausub ta. “Vahel tunnis naeravad mis hirmus mõne harjutuse peale, aga varsti on võhmal, ei siis enam lobiseda jaksa.”
Tervist ja kokkusaamise lusti
Kord kuus neljapäeviti koguneb saali linakombinaadi endiste töötajate klubi. Kenasti kaetud laudadele ilmuvad kohvikannud ja kringel ning rahvas tunneb koosolemisest rõõmu. Naistele meeldib endisi aegu meenutada, on nad ju aastakümneid päevast päeva koos töötanud. Oli siis, mis oli, aga töö oli kõigil olemas, ei saanud päevasel ajal linna peal käiagi: astuti juurde ja küsiti, miks sa tööl pole, jutustavad naised.
Prouad kõnelevad, et neid seob siiani kollektiivitunne, vabrikus peeti töö kõrval üritusi, pidusid ja juubeleid, käidi reisidel. Naisi teeb natuke kurvaks, et ajad on pöördumatult muutunud ja varsti keegi enam ei usugi, et Pärnu on võimas tööstuslinn olnud.
Töökohtade kaotust linavabriku pensionärid enam kartma ei pea, kui ainult valitsus pensioniraha päris piskuks ei kärbi. Nemad muretsevad, et lapsed saaksid hakkama, jätkuks tööd ja tervist ning ehk tulevikus jaksaks pensionist hooldekodu tasu maksta.
Vahel kutsuvad klubilised külla linnaametnikke ja pärivad aru, miks on asjalood Pärnus nii ja mitte naa. Enamasti tulevad ametnikud heameelega, vaid mõni on kriitilise kuulajaskonna ees pisut hirmu tundnud. Asjata, naeravad pensionärid, ega nad pahad ole, tahavad lihtsalt vastuseid. Näiteks miks nad siin kenas majas rahulikult edasi olla ei võiks.
Uue maja unistus
“Ei meie lähe siit kuskile äärelinna,” teatab kaljukindlalt üks linakombinaadi klubiline ja teised kiidavad takka. “Mis meil siin majas viga on? Ilus mereäärne koht, männipark, hea juurdepääs, mõnus värskes õhus kohale jalutada, vanale inimesele just sobiv. See bussipargi klubi on üks igavene kole ja räämas maja, noortel kõik ära soditud, ei meie seda taha,” loevad naised argumendid üles.
Linnavalitsus on aga juba otsustanud ja asjad sedamoodi seadnud, et tulevikus kolib päevakeskus Metsa 10 asuvasse hoonesse, kus varem asus noortekeskus Che.
“Algul olime sellest majast ikka väga ehmunud: katus lasi läbi, koridor oli kitsas, teisele korrusele paljud eakad ronida ei jaksa,” meenutab Volberg. “Õnneks selgus, et maja taga on linnamaa, kuhu saab juurdeehituse teha. Meil oli palju koosolekuid ja Pärnu Postimehes ilmus mitu artiklit, kus linnavalitsejad uue ja ilusa maja ehitada lubasid, kui Tammsaare 11 hoone maha saab müüdud. Uue maja projekteerimisega alustati 2007. aastal, aga millal see valmis saab, ei oska keegi öelda.”
Maja ruumilahendus on päevakeskuse töötajatel paberile pandud ja koos on pikk nimekiri ideedest, mida kõike suuremas ja moodsamas majas ette võtta saaks.
Plaanis on vana osa renoveerida, lisaks tuleb juurdeehitus väiksemate ruumidega, kus saaks mitu rühma samal ajal tegutseda. Soovitakse teha kaks saali, pesu- ja riietusruum, unistatakse saunast, kus saaksid käia koduhooldusel olevad inimesedki.
Volberg räägib, et eakad on igasuguseid aegu üle elanud ja harjunud piskuga leppima, ometi võiks näiteks Soome vastavate päevakeskuste ilusatest valgusteraapia- ja lõõgastusruumidest eeskuju võtta.
Niisama oluline kui maja iseenesest on kõik selle sees toimuv. “Uues majas tahaks rohkem tegevusi pakkuda,” loodab Volberg. “Oodatud on kõikide ideed. Algul ütlevad eakad, et mis me ikka välja oskame mõelda, aga kui nendega jutustama jääda, tuleb ideid küllaga. Välja on pakutud elulugude üleskirjutamist ja tutvustamist noortele, ühist filmide ja videote vaatamist, male ja kabe mängimist, raamatute lugemist, reisimuljete õhtute korraldamist, harivaid loenguid nagu Tallinnas eakate ülikoolis jne.”
Eakate elutarkus kulub ära noortelegi
Heameelega näeks keskuse juhataja rohkem koostööd nooremate inimestega ja tema arvates on noored eakatega suhtlemisest huvitatud. Vastastikuste eelarvamuste kiuste.
“Me kõik tahaksime, et lapsed kasvaksid turvalises keskkonnas, neil poleks muret söögi ja taskurahaga, oleksid võimalused hobideks, reisideks,” räägib Volberg. “Võib-olla aga tuleb heaoluperes kasvanud noorel pähe mõte sotsiaaltööd õppima minna, sest tundub meelitav kusagil ametkonnas või ministeeriumis karjääri teha. Siis läheb ta sotsiaaltöö praktikale mõnda varjupaika või vanadekodusse ja hakkab minestama, sest seal on fui! paha lõhn ja koledad inimesed. Nad pole sellist elu kunagi näinud!”
Et niisugused kohad ei sobi nende maailma, minnakse tööle otse ministeeriumi ja tehakse seadusi, mis inimesi peast kinni hoidma panevad.
“Noortel oleks kasulik elukaarest teadlik olla ja näha, et maailm ei lõpe 20-30aastaselt,” ütleb Volberg. Leas lisab, et suhtumine vanainimestesse nagu üldse kõikidesse inimestesse saab alguse kodust. Kahjuks on tänapäeval kiiktoolis sukka kuduvad vanaemad defitsiidiks muutunud, Eesti elanikkond vananeb ja käiakse kauem tööl. Ehk ootavad last pärast kooli kodus pannkookidega hoopis vanavanaemad, aga põhiline on see, et noored mõistaksid: iga inimene igas eas on väärtuslik.