Juhtkiri: Kas jäime jälle hiljaks?

Koroonaviiruse testimispunkt. Foto: Dmitri Kotjuh

Eile andsid sotsiaalminister Tanel Kiige ja terviseameti peadirektori kohusetäitja Mari-Anne Härma ajakirjanike ees mõista, et praegu tuleks taas vähendada inimkontakte. Vähemalt paar nädalat.

“Meil tuleb järgmise kahe nädalaga viirus kontrolli alla saada,” manitses Kiik ja rõhutas, et panust oodatakse kõikidelt. See panus on vahetu suhtluse piiramine, rahvarohkete kohtade, sealhulgas pidude vältimine, käte puhtana hoidmine ja haigena kodus püsimine. Ehk põhimõtteliselt paluvad valitsus ja terviseamet meil vabatahtlikult teha sama, mis kevadel eriolukorra korraldustega meile peale sunniti. Seda eesmärgil lõpetada siin kiiresti uue koroonaviiruse levik.

Tõik, et peaminister kutsub oma Facebooki postituses inimesi valvsusele, on algus, kuid sellest kaugeltki ei piisa.

Täna kogunevad teisedki ministrid teemat arutama ja saame näha, kui jõulise sõnumiga valitsus lagedale tuleb. Vaadates ringi Pärnu suvesuminas, tundub, et soovitustest ja palvest jääb napiks. Praegu tundub, et COVID-19 on Tartu probleem. Justkui võõras mure. Samal ajal tasub mõelda tagasi kevadele, kui esialgu oli uus viirus kauge Hiina mure, kuid sai üsna kiiresti Euroopa, Saaremaa ja siis meiegi probleemiks.

Pärnu Postimees ei igatse tagasi eriolukorda ega sunnimehhanisme, kuid konkreetsus ja laialdane teavitus kuluks ära küll. Tõik, et peaminister kutsub oma Facebooki postituses inimesi valvsusele, on algus, kuid sellest kaugeltki ei piisa.

Oleme toimetuses keskustelus korduvalt imestanud, et kus on tele- ja videoklipid, reklaamplakatid, ajalehe ja -veebireklaamid, mis tuletaksid inimestele meelde haigena koduspüsimise ja kätepesu tähtsust. Seda, et need meetmed peavad saama normiks, mainiti ju kohe pärast eelmise kriisi haripunkti ületamist. Harjumusi ei kinnista mõne teadja tõdemus. Ei taha tänitada, kuid kas jäime jälle hiljaks?