Eesti-Läti piiril pulbitseb soov arendada kultuurikoostööd

Dokumentaalfilmide tegija Kersti Uibo (vasakul), Häädemeeste keskkooli direktor Aule Kink (keskel), laulupeo üks korraldajaid ja rahvakultuuri edendaja Sten Weidebaum (paremal) ning vestlusringist seekord puudunud, aga Treimanist pärit ning Tallinnas taastusravi keskust juhatav Riina Kallaste on võtnud ­südameasjaks parandada ­piirieestlaste ja -lätlaste kultuuri- ja haridussuhteid. Foto: Lilli Tölp

Laulupeo kaas­korraldajal Sten Weidebaumil, dokumentaalfilmide tegijal Kersti Uibol ja Häädemeeste keskkooli direktoril Aule Kingil on Ikla piiri külje all asuva Treimani ja Metsapoole külaga isemoodi side. Uibole on see kodukant, Weidebaumile lapsepõlvest saati suvituspaik. Kink seevastu on sisserännanu. Ometi pakitseb neis ja kaasmõtlejates soov liita ajaloole tuginedes taas piiriäärsed lätlased ja eestlased, kes tahavad parandada kultuuri- ja hariduskoostööd.

Mainitud seltskonna hinnangul vajab piirkond hädasti taaskäivitust, ennetamaks ligihiilivat loomevaesust ja julgustamaks teisigi sinna kanti kodu looma.

Tuleval nädalal sõidetakse mõne kilomeetri kaugusele Ainažisse. Omamoodi kultuuridessant võiks mõttekaaslaste arvates olla suhete soojendamise esimene samm.

Kaks korda päevas üle piiri

Kui Aule Kingi tädi meie seast lahkus, jäi tema seiklusrikkast elust maha märk: templitest tulvil pass. Arvati, et naine oli ilmarändur. Millisel muul põhjusel niivõrd palju pitsereid? Aga ei: selgus, et Treimanis elav esi­vanem käis kaks korda päevas üle Eesti-Läti piiri. Tema põlvkonnale oli see – lõunanaabritega läbikäimine ja nende keelegi tund­mine – normaalsus.

Naaberriikide ja nende elanike suhted toimisid aastate eest keelebarjääri kiuste. Nii mõndagi tehti ühiselt ja teineteiselt võeti snitti. Rajati Eesti esimene, Heinaste merekool ja loodi muuseum. Koostööd toetas hea taristu: bussid käisid Treimanist Ainažisse (eesti keeles Heinaste) ja Salacgrīvasse. Seal peatus Viljandi–Riia busski.

Weidebaum märkis, et tollal ei vajanud see kant välist tuge ega tähelepanu. “Siit mindi ära kurgi ja kartulikotiga,” lausus ta tabavalt. Kalurikolhoosi aegu elu kees: 1960. aastate keskel Treimanisse rajatud kultuuri­maja külastasid meie estraaditähed ja teatrid. Asutuses tegutses oma trupp. Näitemänge ja spordisaavutusi meenutavad kohalikud siiani.

Siis tulid 1990ndad. Tekkis lõhe: piiriäärsete eestlaste ja lätlaste suhted vaibusid. Nõukogude Liidu lagunemise järel hakati otsima oma kurssi ja viise, kuidas taas vabaks saanud riik üles ehitada.