Kadunud vaated: tükk Pärnut kaalub 2,3 kilo ja mahub 672 leheküljele

Seltskond suvitajaid on kogunenud ühele onnidele viivale supelsillale. Taustal paistab vana rannahoone. Pilt aastast 1930. Foto: Pärnu muuseum, autor Richard Siig

Igal põlvkonnal kerkib kodulinnale mõeldes silme ette erinev pilt. Kes räägib Atlantikast, kes Tallinna maantee bussipeatusest. Kes kinost Kiir, kes ööklubist Sugar. Kes jalutanud Kalevi, kes kekselnud Rüütli tänaval. Kes kleepinud Akadeemia tänava hallis majas ümbrikele marke, kes kuulanud kolmandal korrusel Vaiko Eplikut.

Linn on nagu inimene: see kasvab suuremaks ja areneb, ent vananeb, murdub ja kuivab mõnest kohast elu jooksul kokku. Nii on Pärnugagi.

Pealinnast pärit audiitori ja ajaloohuvilise Aare Olanderi sulest on ilmunud kuus raamatut. Põnnina tärkas temas huvi Tallinna busside, trammide ja trollide vastu. Hiljem jõudsid silma särama pannud lood transpordiajaloost kaante vahele. Uurimistöö käigus sattus ta eriliste fotode otsa. Lumepall läks veerema ja sündis seeria “Kadunud vaated”, mis aastatega heitnud pilgu Tallinna kõrval Viljandi ja Tartu linnapildi muutustelegi. Täna tutvustab mees Pärnu muuseumis seeria vastset suvepealinnale pühendatud raamatut, milles Pärnu saab 17 peatüki jooksul endale justkui mitu nägu.

1512 fotot, kaarti ja joonist, 2,3 kilogrammi paberit ja 672 lehekülge – just nii palju on tarvis, et näidata suvepealinnast vaid tükki. “Peaaegu sama mahuka saaks veel teha. Materjali selleks leidub kuhjaga,” tõdes autor, avaldades kurbust, et nii mõndagi pidi kirjutamise protsessis Pärnu teosest välja jätma. Siinkohal märkis ta ära Riia maantee, mis viimased umbes 80 aastat püsinud endisena, ja Ülejõe piirkonna.