Arvustus ⟩ “Süldikeeduvesi” kui täiusliku elu retsept: müstiline ja vaimukas

Lavastuses “Nagu süldikeeduvesi” loodud maailm on kui olemuslikkuse essents: värvikas ja äraspidiselt romantiline. FOTO: Ruudu Rahumaru/Endla teater

Pärnu Endla tänavune suvelavastus, pandeemiakriisist ja isolatsioonist ajendatud kulinaarne düstoopia “Nagu süldikeeduvesi” on andekalt fantaasiarikas, müstiline ja vaimukas näite- ja laulumäng inimolemusest ja -vajadustest.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kaili Viidase lavastatud lugu näitab endasse ja oma aega, oma väikesesse maailma kinni jäänud inimesi. Ta teeb seda soojalt, inimlikult, kedagi pilkamata ja alavääristamata, vältides pullitegemist pulli pärast. See tükk võib vihastada või vaimustada, aga ükskõikseks ei jäta.

Kui düstoopiat mõistetakse kui korraldatud ebameeldivat ühiskonda, kus tegevus toimub tavaliselt tulevikus, siis näidendi autori Ott Kiluski loodud tegelased toimetavad ajas ja ruumis, mille asukoha saab tinglikult paigutada kuhugi mineviku ja tuleviku vahele, aga võib-olla hoopis paralleelmaailma, kus aeg ei kulge lineaarselt ega ole midagi liigset (moodsat ja mugavale elule omast). Laval on tinglikult kujutatud viletsas seisus korrusmaja, mille taga paistab prügivall, ja kolme–nelja pere kortereid, mis kõik kokku meenutab nõukogude aja ühisköögiga elamist. Kunstnik Liina Unt teeb lavakujunduse ja kostüümidega vihjeid ajastusse 30–40 tagasi, aga selles suunas viidatakse otsesõnugi, näiteks loetakse laval 30 aasta vanuseid ajalehti ja üks erootilise tekstiga mustvalge fotogi ilmub aeg-ajalt välja kui meeldetuletus kaugetest vallatutest noorusaegadest.

19.08.2020 22.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto