Ohvriabi spetsialist: Ehk räägiks asjast?

Esireas vägivallaennetuse auhinna saajad, kelle seas lühikeste juuste, prillide ja roosa kleidiga pärnakas Mikk Pärnits. Pärnits pälvis tunnustuse sotsiaalmeediakampaania “See pole okei” algatamise eest. Foto: Presidendi kantselei

Kui president Kersti Kaljulaid osutas ühes aastapäevakõnedest lähisuhtevägivalla probleemile, vallandus suur pahameeletorm, kuidas pidupäeval ei sobi niisugustel, tabuteemadel rääkida. Alles mõni päev tagasi vajutas kleidis mees vägivallaennetuse tunnustusüritusel samale konnasilmale: ta nimetas tavalist kodu ohtlikuks paigaks ja suur hulk inimesi tõusis tagajalgadele. Siin-seal ilmus arvamusavaldusi, kes, kuidas ja millal tohib vägivallaohvrite kaitseks välja astuda.

Me võimegi jääda arutama, millal sobib, kellel on õigus, aga see ei muuda fakti, et samal ajal saavad tuhanded naised oma kodus peksa, kuulevad lõputuid ähvardusi, elavad pideva kontrolli ja hirmu all. Nende lapsed näevad seda kõike pealt ja tihti kogevad sama. Sellal kui üldsus probleemist kõrvale kaldub, nutavad needsamad naised ja lapsed end õhtuti magama ning nende usk paremasse homsesse aina hääbub.

Möödunud aastal registreeriti Eestis 8773 vägivallakuritegu, millest pea pool ehk 4119 olid lähisuhtevägivalla kuriteod. Ja need on ainult registreeritud juhtumid. Need teod pandi toime täiesti tavalistes, meie lähedaste, naabrite, kolleegide kodudes. Suhtumine, et see on pere siseasi ja tabuteema, annab vägivallale viljaka pinnase. Seda pinnast väetab vaikus. Just vaikimise tõttu jääb suur osa kurjust koduseinte vahele. Võib ju naiivselt mõelda, et kui inimesel on halb, siis küll sellest ise teada annab.