Lugejakiri: Kaks lugu

Kui buss tuli, valgusid õpilased laia joana sõidukisse, tõrjudes vanurid kõrvale, kuid nood said viimastena siiski bussi. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Esimene lugu. Oli keskpäev ja koolitunnid olid lõppenud suurele rühmale teise-kolmanda klassi õpilastele. Käratsevad lapsed ja ka paar vanemat naist seisid bussipeatuses, üks neist toetus karkudele.

Kui buss tuli, valgusid õpilased laia joana sõidukisse, tõrjudes vanurid kõrvale, kuid nood said viimastena siiski bussi. Bussis käis äge võitlus istekohtade pärast. Üks koolipoistest virutas teisele koolikotiga vastu pead ja karjus: “See on minu koht!” Vanur, kes seisis seal lähedal, ütles lööjale: “Ära ometi löö vastu pead! Sa võid ta vigaseks lüüa.” Seepeale karjus lööja: “Sa ei tohi mind keelata, ma ütlen oma isale ja see kutsub politsei ja sa saad trahvi!” Vanuritele ei pakkunud keegi istet.

Ja teine lugu. See on avaldatud Pärnu Postimehes 18. augustil (“Õpilast löönud õpetaja läks prokuratuuriga kokkuleppele”). Lugu on teenekast õpetajast, kes täitis oma kohust, et tunnis säiliks kord. Ja eksis. Keegi ei pakkunud talle abi raskest olukorrast väljumiseks. Mitte keegi. Need kaks lugu peaksid andma mõtlemisainet kõigile.