Sütevaka vilistlased kogusid kooli lood kaante vahele

Osa raamatu "Sütevaka lood" esikaanest. Foto: Raamatu kaas

Läinud nädalavahetusel pidas taasiseseisva Eesti esimene erakool Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium kooliperega 30 aasta juubelit. Ümmargune sünnipäev läheb peo ja seal loodud mälestustega ajalukku sellegagi, et kaante vahele sai seni mahukaim kooli lugu rääkiv raamat. 216-leheküljelise “Sütevaka lood” koostasid 14. lennu vilistlased: ajakirjanik Merilyn Merisalu ja laulja-luuletaja Tuuli Velling.

Merisalu sõnutsi ilmub esimest korda põhjalik ülevaade Sütevaka sünni- ja kujunemisloost. Ajaloolise ülevaate kõrval avanevad lehekülgedel sisseastumiskatsete telgitagused, sõpruskoolide leidmislood, legendid, sündmused ja vilistlaste mälestused.

Vellingu jutu järgi on raamatus hulk fotosidki, ent tähelepanu keskpunktis siiski tekst. “Tõtt-öelda jäi meil väga palju vahvat materjali raamatust välja. Seega on tulevastel kirjutajatel ja uurijatel võimalus paljusid teemasid omakorda edasi uurida ja meie leitut ära kasutada,” rääkis ta.

Mis ajendas teid Sütevakast raamatut koostama-kirjutama?

Tuuli Velling: Raamatuideega pöördus meie poole Sütevaka direktor Andres Laanemets. Ka varasemate juubelite puhul oli loodud kooli lugu puudutav eriväljaanne, kuid need olid üsna väiksemahulised.

Merilyn Merisalu: Varem on ilmunud 2000. aasta juubelikonverentsi ettekandeid, õpetajate nimekirja ja esimesi lende sisaldav väike teatmik ja 2005. aastal almanahh “Sütevaka 15”. Viimase panime samuti kokku meie, aga see väike tõsiasi meenus meile naljakal kombel alles siis, kui praegune raamat juba kuju võtma hakkas. Olime toona alles Sütevaka lõpetanud, mõni kuu varem valmis teinud oma lennu almanahhi “Sütevakk” ja kohanesime ülikoolieluga, nii et unustamiseks leidub

põhjusi küllaga. Tõenäoliselt pöördus Andres just seepärast nüüdki esimesena meie poole ja olime loomulikult nõus.

Kui pikk oli kirjutamise ja sisu kogumise protsess?

Velling: Andres pöördus meie poole 2019. aasta kevadel. Seejärel tegime kolleegiumiga (Andres Laanemets, Heidi Taal, Marti Mätas ja Gerli Laur) esimese koosoleku ning sama aasta suvel alustasime tööd, süvenedes kõigepealt Sütevaka kooliarhiivi. Seejärel andsime parima, et vaadata läbi kogu kooliga seotud meediakajastus. Kõige keerulisemaks osutus sel puhul Pärnu Postimees aastatel 1989–2000. Need aastakäigud tuli rahvusraamatukogus sõna otseses mõttes lehekülje haaval läbi sirvida. Koostasime mitu küsitlust, et koguda materjali vilistlastelt ja kooliga seotud inimestelt, tegime fotode leidmise üleskutse. Kauem kooliga seotud inimestega tegime lühema või pikema intervjuu. Väga suur abi oli Sütevakaga seotud inimestest, kes vajaduse korral meie küsimustele vastasid ja täpsustuseks infot jagasid. Muidugi jooksis protsess vaatamata pikale perioodile ajaliselt kokku, nii et viimased poolteist kuud töötasime liialdamata keskmiselt 12 tundi päevas ja lükkasime trükitähtaega kolm korda edasi. See oli meie elu mahukaim aastatöö.