“Djutt-djutt-djutt” ja pea ees maa poole

Puukoristaja võib tänu pikkadele tugevatele küünistele võtta sisse kõikvõimalikke poose. Foto: Karl Adami

Udused hommikud, luitunud, paksu kastekasukaga rohi ja esimesed langenud kirgaspunased haavalehed – sügis pressib vägisi peale. Justkui üleöö hakkas aiast kostma linnuhääli, mida viimati kuulsin nii reipana esitatavat varakevadel. Kuigi rehe all kuuleb endiselt suitsupääsukeste midli-madli-laulu ja isegi poegade toidumangumist, on pasknääride läbilõikavad kraaksatused ja pika nokaga puukoristajate djutitamised sügishooaja avanud.

Iseloomuliku hüüu tõttu rahvakeeli puuklutiks kutsutud puukoristajat on küllap märganud iga veidigi vaikses, sügis- või talvehõngulises looduses käinud inimene.

Saarte linnuhuvilised peaksid sinihalli kuuega puukoristaja silmamiseks aga ette võtma retke Mandri-Eestisse, sest kuigi ka mere taga leidub talle sobivaid elupaiku külluses, on ta neis suur haruldus. Samuti on teda vähe metsarikkas Soomes.