Toomas Kivimägi: Koroonaviiruse nähtamatud ohvrid

Toomas Kivimägi. Foto: Tairo Lutter

Meil on hästi, isegi väga hästi. Saame vabalt liikuda, käia tööl, poes, olla koos lähedaste ja sõpradega. Me ei pea kandma maski. COVID-19 nakatumiskordaja Eestis on Euroopas üks madalamaid (8,8), oleme Euroopa Liidus neljandal kohal Läti, Ungari ja Soome järel. Ent see ei pruugi nii jääda, kui me ei tee vajalikke otsuseid või otsustame valesti. Hoiatav signaal on pandeemia esimese laine seljatanud Euroopa, kus nüüdseks on ­olukord märkimisväärselt halvenenud. Ei üllata, et piirangute kaotamine toob kaasa nakatumise kasvu, ent sellest ei tohi lasta end heidutada.

Ei pea olema teadlane, väitmaks, et koroonaviirusega võitluse kõige efektiivsem meetod on sulgemine, ­mida Eesti ja enamik riike pandeemia esimeses faasis kasutas. Ent pangem tähele: pole ka ühiskonnale kallimat meedet kui täielik sulgemine. See ­pole jätkusuutlik ja selle kordamine teises laines oleks suur viga.

Kusjuures küsimus pole pelgalt majanduses, rahas, vaid ka inimeste vaimses tervises. Lugesin BBCst brittide uuringut, millest selgus, et sealse lockdown’i ajal kannatas depressiivsete sümptomite all kaks korda rohkem inimesi kui tavapäraselt. Enne oli see iga kümnenda briti probleem, sulgemise ajal iga viienda. Nähtamatud ohvrid, keda Eestiski oli kümneid (või lausa sadu) kordi rohkem kui neid, kes vaevlesid viiruse küüsis. Suur viga, ­mida kriisi esimeses faasis veel tehti, oli plaanilise ravi peatamine.