Asendamatu, suure ja sooja südamega maestro

Pärnu linnaorkestri mängijate silmis on Jüri Alperten maailma parim dirigent. Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Erakordselt hea huumorisoonega. Suure ja sooja südamega. Inimlik. Realist. Tundlik ja peen. Professionaalne. Rahulik ja tagasihoidlik. Geniaalne. Erilise häälega. Tulvil muusikat. Tark. Tasakaalukas. Inspireeriv. Mitmekülgne. Usaldusväärne. Suurepärane pianist. Salliv. Sihikindel. Oskuslik solistipüüdja. Vene heliloojate austaja. Ainulaadne. Lihtne inimene. Hea kaaslane. See oli Jüri.

Mees, kelle kirjeldamisel jääb kolleegidel ja sõpradel sõnadest tegelikult puudu. Dirigent Jüri Alperten (16. juuni 1957 – 26. august 2020) oli muusik suure algustähega. Ta armastas oma orkestrante. Ta astus dirigendipulti, olemata edev ja uhkustav või ennast esitlev. Ta oli muusika teenistuses.

Jüriga oli keeruline tülli minna: ta ei pununud intriige, läks endast vaid harva välja, sedagi põhjendatult, ei norinud tüli ega kritiseerinud teist inimest. “Ära Jürist küll midagi halba kirjuta,” ütles tabavalt pikaaegne kolleeg, Pärnu linnaorkestri endine metsasarvemängija ning praegune noodikoguhoidja ja lavameister Arvi Sommer. Seda on justkui võimatugi teha. Ta oli õpetaja, sõber ja töökaaslane, kellest kõneldakse ülivõrdes. Tema tabavad ja kohati iroonilised laused ja sõnavõtud on meenutajatel siiani eredalt meeles.

Ta lahkus meie seast üleeile. Paratamatult valdas sõpru ja tuttavaid, muusikaaustajaid ja pärnakaid kurbus. Ent Jüri elule tagasi vaadates, mälestuseratast keerates tuli inimeste näole naeratus: Jüri elas, tehes seda, mida ta armastab, ja veetes iga päeva, justkui oleks see ta viimane.