/nginx/o/2020/08/28/13304988t1h3c7e.jpg)
Artiklisse (“Talgulised lõid vagunid läikima ja vahetasid liipreid”, PP 15.08.) sattus paar repliiki, mida pean vajalikuks selgitada. Esiteks väideti artiklis, et sellised talgud toimusid esimest korda, mis pole päris korrektne. Lavassaare raudteemuuseum tegutseb juba mitukümmend aastat ja on rajatud vabatahtlike abiga nii regulaarse individuaalse tegevuse kui ka talgute korras.
Praegugi on muuseumi vabatahtlikud abiks nii raudtee ja veeremi hooldamisel ja remondil kui ka ürituste korraldamisel, sealhulgas aurupäevade korraldamisel. Vabatahtlikest on kes rohkem, kes vähem andnud oma panuse muuseumi tegevusse. Pean tunnistama, et pole ise olnud eriti valjuhäälne tänu avaldaja, aga südames olen olnud tänulik kõigile abi eest.
Kõnealustel talgutel abistasid raudteefirmad ja Pärnu linnavalitsus muuseumi esimest korda. Talgud aitasid taaselustada koostöö teiste Eestis tegutsevate raudteefirmadega ja tugevdada sidemeid Pärnu linnavalitsusega.
Üllatas, et talgulisi tuli kokku arvatust rohkem. Vaatamata mitmele raskele tööülesandele valitses tubli töövaim ja avaldati soovi ka edaspidi appi tulla. Seoses sellega oli talguliste ja minu vahel lõõpimist. Üks repliike jõudis lehtegi. Kuigi see oli huumor ja ajakirjanik vihjas sellele artiklis, ei saanud paljud muuseumi vabatahtlikud sellest aru ja tundsid ennast väga solvatuna, kuigi ma ei mõelnud midagi halba.
Suhtlesin sel teemal artikli kirjutanud Kristo Niglasega, kes leidis ikkagi, et vihje huumorile oli olemas ja artiklis pole midagi muuta vaja. Palun vabandust kõigilt muuseumi vabatahtlikelt, kes ennast riivatuna tundsid, ja soovin neile rohkem huumorimeelt!