Peeter Järvelaid: Dubleerimiskultuur ja dialoog

Peeter Järvelaid Foto: PP

Kuulsin raadiost uudist selle kohta, kuidas meie epeevehklejatel maailmakarikaetapil läks, ja märkasin end leidmas paralleeli hariduse ja teaduse vallast. Vehklemine kuulub nimelt spordialade hulka, kus 20. sajandil oli mitu suurmoodi. Kunagiste universaalide ajastu järel spordis otsiti poksis, tennises, sulgpallis ja vehklemises aastakümneid imerohtu, lootes vasakukäelistele.

Kaks kätt on ühest parem

Maailmas domineerivad paremakäelised inimesed, sest usulistel ja muudel põhjustel on ajaloos vasakukäelisi diskrimineeritud. Spordis sai vasakukäeliste aeg peagi ümber, sest paremakäelisi tõrjudes kogunes neid liialt palju ja nende foonil hakkasid edu saavutama hoopis vähemusse jäänud paremakäelised. Mis oleks selle loo moraal?

Võiksime võtta teadmiseks, et inimajul on kaks poolkera, mis annavad meile eksisteerimiseks suure eelise, võimaldades laia valikut eri tüüpi indiviide. Sõltuvalt sellest, millised ühe või teise ajupoolkera keskused kellelgi aktiivsemad on.

Kui spordiuudised kuulatud, on aeg täita vanaisa meeldivat kohust ja lapselastele raamatut ette lugeda. ”Pelle üksi maailmas” kuulub kindlasti lasteraamatute klassika hulka.

Lugu poisist nimega Pelle, kes unistas, et saaks päris üksi olla kogu maailmas, on lastele veidi hirmutav, kuid nii jääb lapsele meelde, kui suur rikkus on omada ema-isa, vanaisa-vanaema, vanavanaisa-vanavanaema, õdesid-vendasid ning sõpru – see on suur rikkus, mida tuleks väärtustada. Vaadates koos lapselastega ringi, leiame väga palju, mida looduses dubleeritakse, et meie süsteemid oleks jätkusuutlikud. Meil on kaks kätt ja kaks jalga, kaks silma ja kaks kõrva. Igal pool dubleerimine.

Kas haridus-teadus on tõesti Eestis selline valdkond, kus dubleerimine pole mõeldav ega lubatud? Miks arvavad mõned mõjukad poliitikud nii ja miks kahe suurema ülikooli juhid sellele mõttele kaasa koogutavad?

Betoon ja ajud

Kõik teooriad näiteks ingliskeelsest loodusteaduste, geneetika või inseneriteaduse arendamisest on liivale rajatud utoopiad. Suhteliselt viletsas inglise keeles antav haridus ei tõuse keele tõttu kõrgemale tasemele, kui seda on sama haridus eesti keeles.

Nendesse ideedesse uskujad võiksid endale aru anda, et kui juba haridus on mingil põhjusel ingliskeelne, saadaks iga vanem oma lapse ingliskeelsesse ülikooli, kus teadus on enam tunnustatud, olgu see siis Oxford, Cambridge, Yale või Harvard. Eesti riik pole kindlasti majanduslikult võimeline vajalikul tasemel ingliskeelset ülikooli rahastama.

Samal ajal võiks meile huvi pakkuda, miks rikkamad naabrid, nagu Soome, Rootsi või Taani peavad üleval mitut ülikooli, kui ainult arve vaadates tuleks odavam vaid üks ülikool. Vastus peitub vist ikka ühes: väikese arvu rääkijatega keele areaalis on riigi kohustus hoida oma keeleruumis teaduslikku dialoogi. Ainult see seletab, miks Soomes tegutsevad Helsingi ja Turu (Lapi ülikool Rovaniemis on omaette projekt) või Rootsis Stockholmi ülikool(id) ja Uppsala ülikool.

Hea on dialoogi mudeleid vaadata just õigusteaduskondade näitel, sest siin on eristatav pealinna tüüpi ülikool (Helsingi, Stockholm, Kopenhaagen) ja ajalooliselt pealinnast eemal asuv enam traditsiooniline ülikool (Turu, Lund, Uppsala ja Tartu). Seega, Tallinnas oleks pidanud juba ammu algama koostöö naaberriikide sõsarülikoolidega (Helsingi, Stockholm, Riia). Vaja oleks kiiresti välja arendada pealinnale omase orientatsiooniga riiklik (avalik-õigusliku ülikooli) õigusteaduskond.

Õigusteaduse näide peaks küllalt veenvalt näitama, miks on riigile tarvis juura valdkonnas dialoogi, mida kuidagi ei saa kunstlikult tekitada. Selle dialoogi loomulik ülalpidamine eeldab aga vähemalt kaht elujõulist keskust, mis oleks välja arendatud suuruses ja tasemel, kus on võimalik dialoog analoogsete keskustega Soomes, Rootsis, Taanis, Lätis, Leedus ja Venemaal.

Kui tulla meie põhiseaduse preambuli juurde, mis sätestab, et Eesti riigi ülesanne on eesti keele ja kultuuri arendamine, siis näiteks ilma Eesti õigusteadlaste omavahelise eestikeelse dialoogita ei saa areneda eesti keel, sest uuendused teaduses peavad kanduma erialakeelena emakeelde.

Kuigi sõnades räägitakse nii poliitikute kui ülikoolide juhtide seas ”suurest vajadusest muutusteks“ (”kuidas saadakse kahe aastakümne pärast Põhjamaade liidriks“), on ammu teada, et kahes suuremas avalik-õiguslikus ülikoolis muudatusi tegemata jääb meie haridus ja teadus maailma ülikoolide nimistus 600. ja 3000. koha vahele. Meie naabrid soomlased on jõudnud vähemalt esisaja hulka.

Kõige hullem ongi see, et riigi rahastatud keskused ei otsi hoolega uusi arengusuundi ja arendavad pigem asendustegevust, mis peaks avalikkusele jätma mulje, nagu oldaks mures oma tegeliku olukorra pärast.

Nagu räägitakse teadlaste hulgas, on siin proportsioonid betooni ja ajude ehk inimestesse investeeringute vahel väga viltu betooni kasuks.

Vaesel riigil, mis teaduses ja hariduses vaid betoonisse investeerib ja jätab unarusse ajudesse investeerimise, pole elujõulist tippkultuuri süsteemi.