Peeter Raidla: Täissöönud muidusööjad

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Peeter Raidla.
Peeter Raidla. Foto: PP

Mulle tundub, et kõik need seni igati normaalsed inimesed, kes seovad end mis tahes erakonnaga, muutuvad otsekui võluväel lühikese ajaga ebanormaalseks. Kaob nii au, mõistus kui südametunnistus.

Riigikogu menetlusse võetud erakonnaseaduse muudatused on veel üks tõestus selle kohta. Muudatustega nähakse ette parteikontorite käepikendusena loodavate demokraatia arendamise sihtasutuste rahastamine riigieelarvest. Otsesõnu öeldes on tegu järjekordsete moodustistega, mille kaudu erakonnad saavad oma käe veel sügavamale riigi rahakotti ajada.

Et 2011. aasta aruannete esitamise tähtajani on üle viie kuu, tuleb leppida 2010. aasta andmetega. Aga ega suurt vahet ole, tendentsid on püsinud läbi aastate muutumatuna.

Asises maailmas on aluseks võetud loogiline ja lihtne põhimõte: investeeringute ja laenude saamiseks peab omaosalus olema vähemalt kümme protsenti, tihtipeale 20–30 protsenti. Kui omaosalust ei tagata, jääb investeering tegemata ja laen andmata.

Riigikogus esindatud erakondadel on suuri probleeme aga isegi üheprotsendise omaosaluse tagamisega. Eks otsustage ise.

Reformierakond sai 2010. aastal riigilt keskmiselt 178 eurot parteiliikme kohta, erakonna üksikliige lisas sellele liikmemaksu näol keskmiselt 1.44 eurot aastas.

Keskerakond sai riigilt keskmiselt 120 eurot parteiliikme kohta, samal ajal kui keskmine liikmemaks oli 1.74 eurot aastas.

IRLi puhul olid need summad vastavalt 113 ja 1.62 ning sotsidel 141 ja 4.01 eurot.

Kui siseministeeriumi kaudu erakondadele eraldatavatele summadele lisada riigikogu liikmetele makstav palk ja kuluhüvitis, parlamendipensionid ja parteiväliste ärimeeste annetused, muutub riigilt erakondadele antavate summade ja parteiliikmemaksude suhe enam kui kolm korda liikmemaksude kahjuks. Tulevastest eraldistest demokraatia arendamise sihtasutustele ei maksa rääkidagi.

Ja mida rahvas erakondadelt vastu on saanud? Ei midagi sellist, mis mahuks demokraatia alla: maade, mõjuvõimu ja elamislubadega kauplemine, vassimine ja valetamine, rahaafäärid, katteta lubaduste jagamine …

Märksõnad

Tagasi üles