"Tere hommikust, Valgevene!" ehk Muuseum vaatab äkknäitusega Valgevene poole

Vladimir Tsesleri ja Sergei Voitšenko pilt “Tere hommikust, Valgevene!” on mingis mõttes näituse sümbolfoto. Kaadril, millele Photoshopis on lisatud päikesetõus, on kujutatud raudtrelle, mis nõukogude ajal olid paljude uste ja akende ees. Foto: UKM

Eesti loomeinimestega rääkides jääb tihti kõlama tõsiasi, et väljundit, võimalust, koostööd ja loomingutki otsitakse kaugelt, see tähendab läänest. Veel eile kirjutasime, kuidas Pärnu juurtega indie-bändil The Boondocks soovitati Suurbritannia muusikaturule murdmise asemel suunata pilk hoopis lähe­dale: Baltimaadesse, Soome, Poola ja Ungarissegi. Augusti hakul vestlesime aktiivsete Treimani ja Metsapoole küla inimestega, kellele valmistab muret piiriäärsete eestlaste ja lätlaste kultuuriliste sidemete hääbumine.

Nii tekibki küsimus, miks teame naabritest, nende muusikast ja kunstist ja loomemajandusest nii vähe. Kuhu jäävad huvi ja teadmistejanu?

Pärnu uue kunsti muuseumil kujunes 1990. aastatel traditsioon tuua suvepealinna rahvusvahelist kunsti. Suuresti on nimistusse kuulunud just Eesti lähi­riikide tegijate looming. Kuraator Mark Soosaare sõnutsi on sel ­mitu põhjust. Üks neist just see, et leevendada lõhet ja tuua koduõuele kunst, mis muidu jääks tähelepanuta.

Täna võetakse muuseumi seintelt rahvusvahelise aktinäituse teosed ja riputatakse asemele Valgevene kunst. Soosaar kutsub homme avatavat väljapanekut äkknäituseks. Eriline nimi antakse sündmusele siis, kui see sünnib pikema ettevalmistuseta ja mõtleb kaasa maailmas toimuvale.

Seitsme Valgevene looja taiesed kutsuvad üles meenutama ja samal ajal päevakajalisest teemast noortega rääkima. Kuraa­tori meelest peegeldub just Ida-Euroopa loomeinimeste teostes ajalugu, mida ei taheta unustada. Kuid selgub, et aastate eest loodud kunst sobib illustreerima praegustki olukorda.

Muuseumis oli terve suve üleval Poola kunst, tänasest aga Valgevene tegijate looming. Miks keskenduvad näitused just lähiriikide loomingule?

Uue kunsti muuseumil on 1994. aastast saati, mil toimus esimene aktinäitus “Mees ja naine”, olnud traditsioon kutsuda siia kas mõni või mitu rahvusvaheliselt tunnustatud teise maa kunstnikku.

Meie eesmärk on olnud näidata loomingut riikidest, mis vajavad meie kui vabanenud Eesti toetust. Teisalt tahame tutvus­tada loomingut, mis siin on peaaegu tundmatu. Eestlased nimetavad tuntud poolakatena kindlasti Kopernikut (matemaatik) ja Chopini (helilooja). Kes on kolmas? Kui palju teame Poola kirjandusest ja teatrist? Natuke. Aga kujutavast kunstist?

Lõppev näitus püüdiski Poola auku täita. Meil õnnestus saada 20 väga tugevat sakraalmaali. Isegi imestasin, et kevadel taevastesse kõrgustesse läinud mehe tütrel jätkus leinameeleolus jõudu oma isa üks paremaid maaliseeriaid meile terveks suveks siia saata.