Sisukord
Elu
Paberleht

Sügise algus – oravate kibekiire aeg

3 min lugemist
Seda vilgast ja kohati isegi tormakat pisiimetajat on paljud kohanud parkides, kus ta laseb end segamatult jälgida, kuid tema põliskodu on siiski mets. FOTO: Karl Adami

Olen viimasel paaril nädalal käinud õhtuti kodumetsas. Suurem osa suvelinde on noka lõunasse seadnud ning nii seisavad uhked igihaljad männid ja kuused suuresti vaikuses ja kaskedele on ilmunud esimesed kollased lehed.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Enamasti olen ma neil retkedel kaasas kandnud fotoseadmeidki, kuid ühel maheda tuulega õhtul jätsin kaamera nimme koju. Nii nagu ikka: just säärastel juhtudel õnnestub mul silmata kordumatut.

Veidi enne loojangut kuulsin pimenevas metsatukas krabinat. Oravad kihutasid mööda männitüvesid. Üks neist pikksabadest laskus aga minu ees lehti langetavate mustikapuhmaste keskele, haaras priske ja sinipõskse mustika käpakeste vahele ning asus seda isukalt mugima. See väike näriline võttis hilissuvest viimast ja küllap oli ta teadlik, et mustikaaega ei jagu enam kauaks ning et sahvris ei taha need isuäratavad marjad hästi säilida. Tundus, et tegu oli veel noore oravaga, kes ei lasknud minu kohalolekust end kuigivõrd häirida. Küll jättis ta aga iga minu liigutuse peale matsutamise pooleli, et olukorda hinnata.

01.09.2020 03.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto