Kohalik elanik: Käpaliste asemel sõralised ja laudahais

Naali-Marie Liivrand tunneb muret rannaala hooldavata lehmade tekitava reostuse pärast. Foto: Mailiis Ollino

Elame ajastul, kus pannakse rõhku puhtale loodusele ja võideldakse igasuguse reostuse vastu. Mikrobioloogid on selgeks teinud ka kõige väiksemate, silmale nähtamatute bakterite reostuse ohtlikkuse inimese tervisele.

Nii võivad kolibakteri patogeensed tüved tekitada kollatõbe, sooltenugilisi ja parasiitseid algloomi. Veekogude saastumine on peamine põhjus, miks tekivad sinivetikad, mis võivad toota maksa- ja närvimürke ja nahka ärritavaid ühendeid. Vetikate mürgisus võib olla kärbseseenest 100 korda ja kaaliumtsüaniidist 1000 korda mürgisem. Mürgistuse saab suu kaudu merevett alla neelates. 12 tunni jooksul pärast ujumist võivad esineda peavalu, nahalööve, kõrvavalu, silmade ärritus, maokrambid, iiveldus, kõhulahtisus, palavik, kurguvalu, nohu ja huulte paistetus. Sümptomid kaovad umbes viie päeva pärast. Arusaadav kõigile, et sinivetikate olemasolu kujutab inimese tervisele ohtu. Sinivetikat loetakse veekogude reostuse näitajaks. See tähendab, et mida suurem on reostus, seda rohkem sinivetikat.