Pikk intervjuu ⟩ Enn Hallik: Ajakirjanikku ei käsuta keegi

Enn Hallik kirjutas Pärnu Kommunistis, Pärnu Postimehes ja Spordilehes 41 aastat. Selle aja sees töötanud ajakirjanikuna 12 olümpiamängudel Moskvast Sotšini ja osalenud üheksa olümpiaraamatu kirjutamisel. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kauaaegne Pärnu Postimehe ajakirjanik Enn Hallik tähistas tänavu kaht juubelit: augusti alguses täitus tal 70 eluaastat ja märtsis kümme aastat päevast, mil teda tabas infarkt.

“Arstid ütlevad, et sa võid kõva mees olla, aga psüühikale mõjub see igal juhul. Ma ikka algul nutsin patja ka,” meenutab Hallik kümne aasta tagust aega, mil hirmutunnet tekitas tõsiasi, et ta ei näe oma lapselapsi sirgumas.

Pärast lauatennisevõistlustel tabanud terviseriket jättis spordiajakirjanik suitsetamise maha ja hakkas end rohkem liigutama: küll sõidab rattaga, küll jookseb poolmaratone, mida tal on kogunenud juba paarikümne jagu.

Praegu koondab Hallik Pärnumaa spordiajalugu. Reisib ja saadab sõitudel oma juttudega teisigi. Ja mis kõige tähtsam: on vanaisa. “Oi, see on täiesti eriline kogemus,” elavneb ta iga kord, kui juttu tuleb kahest mehehakatisest.

Kell on üheksa hommikul, pakute kohvi ja lõhesaia. On see kala teie püütud, puhastatud ja tehtud?

Ei ole, selle on norrakad ikka oma sumbas kasvatanud, aga mina olen ta puhastanud ja külmsuitsutanud. See on minu viimase aja pisikesi hobisid.

Pidite hea kokk olema, kalaroogi teete kuuldavasti hästi.

Ainult kalaroogi.

Mis veel teie käe läbi valmib?

Kuum- ja külmsuitsukala, aga ega rohkemaga väga kiidelda olegi. Ahjus teen ka natuke, grillin kala. Lihaga ma ei oska midagi teha, liha oskan tuksi keerata.

Suitsuahi on hoovi peal.

Ikka ja see on kõvasti vatti saanud. Teine või kolmas juba.

Soovisite võimalikult vara või hilja kohtuda. Mainisite, et teil on tegemist palju. Mis toimetused praegu teie päevi sisustavad?

Näiteks täna pean ilmselt pool päeva kulutama ettevalmistusele, sest ma lähen homme turistidega (Hallik on reisisaatja, M. P.) Peipsi äärde Sibulateele. Narvas ööbime, tagasi Sillamäe kaudu. Pean teadma, kust teeotsast ma alla keeran ja kus on giid tellitud, kus on makstud ja kus pean mina maksma. Turist või grupi liige ei saa küsida: kuule, sa ei teagi seda?

Teen seda seikluse, mitte raha pärast. Sel firmal pole just kõige kergemad ajad, nii et praegu ei taha ma midagi. Läheb neil paremini, saan rohkem seigelda.

Meil on maakodu Treimanis, seal käime tööl.

Pärast Uhla–Rotiküla jooksu (20. augustil, Hallik on koos pojaga ürituse algataja, M. P.) pole ma kordagi jooksma saanud, nii palju on tegemist olnud. Ausalt öeldes on selg haige ka asfaldil jooksmisest, kuum oli – see oli mul üldse tuksi läinud jooks. Mida vanemaks saad, seda aeglasemaks jääd. Jõuad järjest vähem.

Tegelen kolmeaastase lapselapsega. Teine lapselaps on kümme aastat vanem, teda kutsusime direktoriks. Praegune põnn on klass kõrgem: diktaator. Kui Lukašenka maha võetakse, on minu lapselaps Euroopa viimane diktaator.