/nginx/o/2020/09/04/13323369t1h6922.jpg)
Aastaid olen tööle sõitnud linnabussiga nr 17, kuid nii imelist tööpäeva algust kui hiljuti ei ole varem kogenud. Päeva tegi rõõmsaks bussijuht Ilmar, kes enne peatust küsis sõitjailt mikrofoni kaudu, kas keegi soovib väljuda. Kui uksed avanesid, hoiatas väljujaid jalgratturite eest, kes samal ajal peatusele lähenesid.
Milline tähelepanu bussijuhilt, et ei juhtuks õnnetust! Teatri peatuses tänasin bussijuhti kui tõelist klienditeenindajat, kes teeb oma tööd südamega ja hoolib reisijate turvalisuse pärast.
Arvasin, et tegemist on bussijuhiga, kes on hiljuti Pärnu linnaliinidel sõitma hakanud, kuid lühikese vestluse käigus selgus, et ta on bussijuhiametit pidanud juba pikemat aega. Jutuks tuli seegi, et osale linnabussijuhtidele valmistab raskusi peatustes esiukse avamine.
Olukord on paremaks läinud, kuid ikka leidub juhte, kes teevad näo, et ei märka esiuksest väljuda soovijat. Bussijuht Ilmar oli seda meelt, et sõitjate turvalisust silmas pidades ning teeninduse korrektsust ja kiirust arvestades tuleb avada ikka kõik uksed.
Oleks rohkem selliseid bussijuhte, keda reisijad ei peaks pelgama, kes tunneb rõõmu oma tööst ja ametist! Aitäh, bussijuht Ilmar!