P, 4.12.2022

Arusisalik ei hülga oma saba kergel käel

Karl Adami
, loodusfotograaf
Arusisalik ei hülga oma saba kergel käel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tihti kohtab arusisalikku kiviaedadel, puuriitades, lauahunnikutes, metsas aga tormimurrul ja kändudel.
Tihti kohtab arusisalikku kiviaedadel, puuriitades, lauahunnikutes, metsas aga tormimurrul ja kändudel. Foto: Karl Adami

Nüüdseks on möödas ussimaarjapäev, mil maod pidavat maasse talvituma asuma ja kaotama mürgi. Ilmselgelt ei asu kõik rästikud päevapealt talvitumispaikadesse ja siuge kohtab looduses veel mihklikuu lõpus, vahel hiljemgi. Küll aga pole kõigusoojaste elu lühenevate päevade ja aina napimate soojakraadidega kaugeltki meelakkumine, seda enam, et toidulaudki jääb päev-päevalt vaesemaks. Karmimaks muutunud olusid tunne­tavad teisedki roomajad, seal­hulgas arusisalikud.

Meie viiest kohalikust roomajaliigist on arusisalikud võrdlemisi tavalised ja levinud pea kõikjal Eestis. Kirjanduse kohaselt elavad arusisalikud märjematel aladel: niisketel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel, tihti soodes ja rabades. Isiklike vaatluste põhjal tean, et teda leidub hulganisti ka kuivadel niitudel, oosidel, palumännikute raies­mikel. Sageli kohtab arusisalikku kiviaedadel, puuriitades, lauahunnikutes, metsas aga tormimurrul ja kändudel. Varjepaikadena kasutab see pisike roomaja näriliste urge, õõnsusi kändude ja mahalangenud puude tüvede koore all.

Märksõnad
Tagasi üles