Endla uuslavastus ⟩ Üks mees, kolm naist ja meriforell – kellesse me armume?

Kuna mitte keegi ei ole vaba mineviku kummitustest, takerduvad uuslavastuse tegelased otsingute käigus eelmiste suhete ja kogemuste mustritesse. Pildil Carita Vaikjärv ja Märt Avandi. Foto: Priit Loog

Kas teil on hobi, millega tegelemine tekitab tunde, justkui oleksite särtsu saanud? Või meenub olukord, mis tekitas niivõrd suurt erutust, et peale tuli väljakannatamatu pissihäda? Ehk on teie elus inimene, keda nähes jookseb silme eest ühe sekundiga läbi pea miljon päikeseloojangut? Kui ta on käega katsutav, lööks nagu välk rindu – heas mõttes. Olete tundlik olend.

Ulmest ja märulist tulvil filmimaailmas põgeneme tihti sellistest mõnusalt kriipivatest rõõmudest. Siis leiame end jõekaldalt väiksest suvemajast. Seal on pliit, laud, ämber, toolid, uks, kraanikauss, kohvikann ja surnud ämblikud. Mees ja nainegi. Ja kogeme äratundmisrõõmu.

Teatud elulised teemad on niivõrd universaalsed, et pole vahet, kas tegevus toimub idas või läänes, inglise või eesti keeles, Londoni või Pärnu laval. Kui osaliselt Tallinnas üles võetud Hollywoodi kassahitt “Tenet” tekitab sadu küsimusi, nii et kulm kortsus, on Endla uuslavastus “Jõgi” justkui käega katsutav. Tuttav. Teisisõnu: selles ei ole midagi inimese meeltele ja mõistusele hoomamatut.