Kolumn: Kuldne ring – hinge laul

"Kas me kardame vaikust? Kas me kardame iseenda mõtteid ja tundeid?," küsib Rakvere teatri peakunstnik Eveli Varik. Foto: Meelis Meilbaum

Igal inimesel on oma hinge laul. “Vaikusse, valgusse, puhtusse minna suudan, kui ületan enda.” (Rein Rannap /Urmas Alender)

Vaikus – tänapäevases ühiskonnas peaaegu kulla hinnas väärtus. Müra tekitavad kõik inimeste lemmikud tarbe­esemed: raadio, televiisor, mobiiltelefon, auto, muruniiduk. Kõik meie ümber teeb müra ja kui seda­ pole, siis tundub, et inimene on nagu poolik. Me ei oska ilma mürata olla, ehkki me ei mõtle selle peale – see on elu loomulik osa. Müra on ­segaja, taustsüsteem, väsitav, aga paratamatu.

Vaikus nagu polekski elu loomulik osa, see kuulub kirikusse, muuseumi, tühjusesse, üksindusse – mingisse kohta, kuhu hääled ei ulatu. Kas me kardame vaikust? Kas me kardame iseenda mõtteid ja tundeid?