Sookured sätivad end minekule

Sookurg ei lasku kunagi puu otsa, veel vähem elektripostile. Tema ööbimis- ja elupaigaks on valdavalt sood ja rabad. Foto: Karl Adami

Kui päikesekera õhtul aegamisi metsatuka taha kaob, muutub olemine päris rõskeks. Rohtu katab paks kastevammus, mööda luitunudrohelist niitu hiilib hele uduloor ja ­pilverüngad, mis päeva jooksul hoovihma andsid, venivad uniselt taevalaotuses. Vaikuse rikub aga taamalt kostev vali kruuksumine – sookured on seadnud end ööseks laiuvale põllule.

Võrreldes mõne pisema värvulisega, kes Eestisse jäävad vaid viivuks, et siin pesitseda, on sookured siin küllaltki pikalt. Pehme talve ja kevadega nähakse esi­mesi sookurepaare Lääne-Eestis juba veebruaris, kuid sagedamini seavad need halli rüüga graatsilised linnud ennast sisse märtsis. Lahkumismõtteid mõlgutavad sookured enamasti aga septembris. Seega kulgeb suur hulk sookurgi meie mail veidi üle poole aasta.

Just praegu võibki suurtel põldudel, heinamaadel, lahesoppides ja turbaväljadel silmata kümneid, isegi sadu sookurgi, kes üheskoos rändepeatusel öid seljatavad. Rännet alustavad sookured enamasti varastel hommikutundidel otse ööbimispaigast.