Kangur Eva-Liisa Kriis: Eesti näputöölised teevad ehk liiga lihtsaid asju

Vändra lähedal on kunsti­akadeemia haridusega ettevõtja Eva-Liisa Kriis sisustanud Baltikumis ja Skandinaavias ainukordse kangakudumise muuseumi. Foto: Urmas Luik

Kirikumõisa küla algab Vändra alevi piiri tagant, sinna viib Viljandi poole suunduva maantee ääres lai kergrada ja veerandtunnise astumise järel ütlen tere pronksikarva poisipeaga haprale naisele, kes tuleb vastu maamõisat meenutava puitmaja uksele.

Kirikumõisa üle 200aastane peahoone on ehituslikult tõesti erandlik rajatis, teist sellist pole Pärnumaal vastu panna. Erakordne on selle sisugi, sest kunstiakadeemia tekstiilikunstniku diplomiga perenaine Eva-Liisa Kriis on tööle ja harrastusele pühendunult loonud siia riigis ainulaadse kangakudumise muuseumi ja IIDA käsitöökooli.

Peahoone viimane elanik oli kirikuõpetaja Andres Aaste, misjärel jäi põlispuude varjus tühjana seisev maja kümmekonnaks aastaks omapäi, kuni pealinlase Eva-Liisa Kriisi pere selle leidis. Külast, kus on sündinud poetess Lydia Koidula, kus tegutseb Maarjakase Keraamika, kus vahetu naaber on samuti pealinnast maale kolinud ja 1844. aastal ehitatud magasiaida täiuslikult taastanud Ago Raadus, kes tõi sinna oma firma OÜ Tuul ja Kodu kontori ja sisustas perele kodu.

Oma raamatus “Läbi lõimede: rahvuslikud kangakirjad” kirjutab Eva-Liisa Kriis, et keeruline ja mõistatuslik kangarakendus on temale nagu seiklusjutt, mis ei lase rahulikult magada, kuni see on läbi loetud. Tehnoloogilises virvarris vaatab ta ajas tagasi, et edasi minna. Telgede keskel – neid on siin veerandsada – ja entsüklopeediliste teadmistega.