GALERII ⟩ Kisakänd, kodutu hunt ja nimetu kivihunnik linnapea kabinetis

Elu ega kunsti ei pea alati liiga ­tõsiselt võtma. Kui kodulinna volinikku pani hiljuti kukalt kratsima abstraktne kunst, kus teostel on arusaamatud pealkirjad või puuduvad need üldse, siis sel kuul Pärnu linnagaleriis raekojas avatud näitusel “Per­formatiivne Pärnumaa” võib liialt tõsimeelsel vaatajal aju lausa kokku joosta.

Pigem tasuks kaasa võtta elav mõttelend, sest ükski teos ei ole siin üheselt mõistetav. Juba näituse pealkiri – “Performatiivne Pärnumaa” – annab selleks põhjuse, sest

performance

’i-kunsti saab küll dokumenteerida ja kunstnikud on siin selle tarbeks välja mõelnud kõikvõimalikke mooduseid, kuid enamik teoseid kui sündmusi toimus juba varem ja mujal, olles kordumatud. Linnagaleriis saab nuusutada vaid neist järele jäänud lõhna.

Kaarel Kütase paar aastat küpsenud kuraatoriprojekt pakkus kunstnikele kogu Eestist võimalust avastada Pärnumaad just täpselt niimoodi, nagu neile endale pähe tuli ja kuhu nad ise minna soovisid. Välitööd kujunesid retkedeks, milles segunesid teelolek ja tegevuskunst.

Osa aktsioone toimus eelreklaamitud etendusena publiku ees, kujunedes tõelisteks rahvaüritusteks. Sigaste Kunzt­külapäevale ja Tori rahvamaja etendusse “Arbuus Põrguväravas“ kaasati kohalik kogukond, tegemata osalejatel vahet vanuse või elukutse järgi.

Kartuli kombel tavatult kooritud arbuus sattus Tori koha­mütoloogilisse etendusse “Arbuus Põrguväravas” ja nüüd linnagaleriisse seetõttu, et Katarina Meister nägi säärast protsessi oma unenäos. Ülejäänud tegelased Põrgu, Hobused ja Andres Saal aga olid põhjaliku uurimistöö tulemus.

Seljalt pärit, Indoneesias elanud ja Los Angeleses surnud kirjaniku, ajakirjaniku, fotograafi, kartograafi ja etnoloogi enam kui sajanditaguse elutööga käisid kunstnikud tutvumas pealinna arhiivides. Saali tekstidest koorus välja huvitav seos, kuidas maailma eri paigus on maastik ja loodusnähtused ühtmoodi mõjutanud kohamütoloogia kujunemist: Toris allikavete uhutud salapärane koopasuu jõeäärses liivakivipaljandikus ja Indoneesias vulkaanid. Rõhutamaks sarnasust, on Saali vanad vulkaanifotod ja värsked fotod Tori­ põrgust riputatud linnagalerii seinale läbisegi.

Kunst on nagu tolmupilv, mis keerutatakse üles ja ­langeb uuesti alla.

Triinu Jürves

Tori rahvamajas üle paari­tunnise etenduse moodustanud kunstilisi etüüde püüavad galeriis edasi anda skeemid ja kasutatud rekvisiidid: Kütase vanaisa meisterdatud suuremõõtmeline kiikhobune ja kepphobused (austusavaldusena kohalikule hobusekasvatuse traditsioonile toimus etenduse käigus muu hulgas jõukatsumine kepphobuste raskeveos pealinna kunstniku ja kohaliku torilase vahel ja torilane võitis pika puuga), Tori raskeveo-­rekordhobuste nimed ja andmed, keraamiline arbuus ja helikunstniku Panu Luukkoneni ruumis õrnalt mängiv muusika.

Suuremõõtmeline välitöö oli jalgsimatk Lelle–Pärnu raudteel, kus rongiliikluse lõpetamine läks Kütasele hinge. Kunstnikuna ei saa ta olukorda muuta, küll aga väljendada oma tundeid. Nii otsustaski kunstnike seltskond raudteelõigul liiprid ükshaaval üle lugeda, et seal mingisugunegi liiku­mine toimuks. Igas peatuses keriti lahti paberrong, lavastades hetke, justkui rong jõuaks jaama. Liipreid tuli kokku 94 002.

Raske teekonna – teona, jalgade ja käte abita linnagalerii trepist üles – tegi näituse avamisel performance’i kujul läbi Kristino Rav, keda puudutas sel suvel ­lahvatanud Lusitaania tigude paanika. Nii kehastuski ta ise teoks, lasi tigudel oma näo peal roomata ja valas kogetu keraamilisse vormi.

Pildil teos “Kisakänd”. Foto: Alar Raudoja

Hannah Harkes võttis õppust koroonaaja hoiatustest ja kandis oma taideetendused ette keset inimtühja loodust, publikuks vaid taimed, puud, kivid ja jõevulin. Nõnda sündisid seda sündmust detailselt edasi andvad maalid.

Rühmitus Noolegrupp (Triinu Jürves, Villem Jahu) otsustas vaatajaid oma Pärnumaa koha­spetsiifiliste mälestuste detailse kirjeldamisega mitte tüüdata, vaid kuhjas kunagisse linnapea kabinetti hunniku kive, küljes mingi tekstita metalltahvlid. Et igaüks võiks neile oma koha ja mälestuse ise peale mõelda.

“Mõtlesime, mida tähendab see, kui kamp kunstnikke lendab kuskile kohale, teeb performance’e ja pakib asjad taas kokku. Kas sellest jääb midagi maha ka? Tekkis kujund, et kunst on nagu tolmupilv, mis keerutatakse üles ja langeb uuesti alla. Hakkasime seda tolmu mõõtma ja kaaluma. Jõudsime kiiresti järelduseni, et tolm võib olla nii rändrahnu raskune kui äralendav kübe, mida keegi enam kunagi ei näe ega tunne,” selgitas Jürves.

Rühmitus... ehk Kolm Punkti (Sandra Jõgeva, Teet Raudsepp, Rodrig Kokla) pakendas oma kohaspetsiifilised hommage’id kui kunstiteosed sihiliku nihestamise eesmärgil kitšilikesse šokolaadist karukujukestega pildiraamidesse, printis fotodokumentatsiooni suhkrulehtedele ja mähkis kilesse nagu suveniirid.

Suurima panuse väljapanekusse on andnud aga Kaarel Kütas ise. Kehastudes videokunstiteoses saate “Linnapark” intervjueeritavaks hundiks, kes pärast metsalangetamist jäi koduta ja näeb Kalamaja uberikus näguripäevi; seistes ühel jalal lumises Lavassaare rabas nii kaua, kui jaksab; kandes kodupuuriidas roostetanud grillrestidest kostüümi. Või puutüvest ruuporteosega “Kisakänd”, mille seest kostab niisama sisutut-mõttetut pläma, mis meid iga päev ümbritseb.